Raske on. Raske on olla meeleheitel, raevunud, hullumise piiril ja kainelt seda kõrvalt vaadata. Suutmata seda allakäiku takistada ja suutmata sellega kaasa minna, täielikult. Seda nähes, tunnistades, appi karjudes vaikida ja elada normaalset elu. Tahtes üle kõige olla 100 % millegis, plasma ja kõigega. Kõik kõige eest. Kõik - nii ilus sõna. Ilusaim. Valusaim. Parim, sest see kasvatab mind. Usaldan, kuid kirun ja nean ja karjun, kuni hääl on kähe, kuid ikkagi uinun ta käte vahel kui kõige turvalisemas paigas kogu maailmas - et ärgata ja karjuda. Mina - laps. Lootusetu.

Hõbedane

... kas oled tundnud, kuidas kõik muutub külmaks? Kargeks, selgeks - kõik, mis enne olnud kuum, lõõmav, kõrvetav... on jahe, vaikne. Valge, kus enne olnud must. Kuu teine pool. Jääb vaikus, sõnad kuhugi sinna, eemale, teise kohta. Teise ellu?

See pole tavaliselt tahtlik. Tihti võime soovida just ristivastupidist. Kõike peale selle. Kuld polegi kuld. See ei hiilga enam nii küütlevalt, pimestavalt. Noh, hiilgab, aga mis sellest. See pole see. See... üldse mitte.

All I wanted given a laugh

Üks äärmiselt halb nali. Tapvalt halb. Surengi. Muud moodi ma ei oska. Ei saa ka, st suure tõenäosusega on piisavalt palju rahutuid hingi siia poole jäänud ja ei taha lisatülinat tekitada. Seega lihtsalt naeratan ja üritan sirgelt käia, mõttes vaid see, et seal on see aken. Kuna sirgelt käimine sellises emotsionaalse seisundis on mulle tolles kohas üle võimete käiv, ei käi ma seal. Kusagil. Mul on mu territoorium. Minu. Siin ma olen, naeratan ja tärkan taas pimedusest, vaikselt ja visalt - üks karjuvpunane õis. Hõbedaste tähtedega öös, sest päikest ma lihtsalt ei tea.

Kuldne

See on alati tahtlik. Mingisugusest äärmiselt närivast igikestvast tundest ajendatud. Miski jäi puudu ja see näribki. See on sealsamas, nii lähedal, nii olemas - ma ei oska sellest kinni haarata. Ma ei tea, mida selleks tegema peab, aga ma näen seda - see on siin. See pole kadunud. Kuldne, kumav, soe ja pehme, nii hea. Seal. Olemas. Uskumatu, aga olemas. Kunagi saan ma sellega hakkama, toon ta sealt siia ja kõik saab kuldseks.

Meekollaseks, aga mitte liiga magusaks - selleks on minus piisavalt palju tšillipipart. Usu.

Ma ei ütle, et keegi teine peab seda minu eest tegema, kuid ei keela ka. Üritan, üritan ja kunagi teen ka *avan oma tiivad* ära ma aga ei lenda