Täna sain sellest teada, et täna nii on.. TV3st, enne Forrestere. Jaman siin kooliasjadega, täna kanjipäev. Varsti töötan jälle nati esseekäikudega, kuid jah, keskendun One Piece´le ja juhtideeks on oni no ko ehk "deemonite lapsed", keda kõnealuses animes on kolm. Kenasti sobib teaduslikuks raamiks üks ingliskeelne oniraamat ja kõik sujubki :D & kanji on lahe.
Nüüd mõned augustimõtted:
- Õunapuud näevad öösel tähistaeva moodi välja, ainult et nad on lähemal ja suuremad
- Sõjavägi pole lilleline, vaid roosiline - õigete saabasteta saavad jalad valu
- Kergem on eirata, olla eemalhoidev, keskenduda fassaadile, vaadata kõrvale - keeruline on hoolida, olla seotud, märgata sisemist, vaadata otse otsa. Elu on raske, hoolimatagi. Natuke aega süda nutab, hiljem seda enam ei kuule. Mõni äkki kunagi kuulab...
- Tuhkatriinud, pange end valmis - on kõrvitsaaeg! Ime on nurgataga ja ootab hetke, et sa teda ei märka ning äkki on maailm uus. I m e l i ne , lihtsalt imeline :)
- must ja valge, liblikas ja roos, kuu ja vikerkaar -
... hoides muresid süles kui mänguhimulisi kassipoegi
süüdates valgust ikka ja jälle tuulises toas, vihkamata tormiilma
kõndides vikerkaartel ja jalutades Eedeni aias, löömata teisitimõtlejaid risti
austades vaenlast, meest head teispool kellegi tõmmatud piiri
inime imeline imede seas, tähe vend, oja õde - armasta, üdini
ümber käe on seotud kee, tants läheb lahti läbi pilvede, päikesed naeravad
- on augusti viimane õhtu, sume sumisev, kuskil on lasud, kusagil sünd
punaseid niite veab päike, pisaratega peseb saatus, pühadust pärjab
õitsev tõelisus, karm ja uhke, õrn ja hooliv, kassikesed süles, lõngakerad veeremas
veerele, alla, üle, sisse, pilveniinde valevasse ....
Showing posts with label luuletus. Show all posts
Showing posts with label luuletus. Show all posts
Wednesday, August 31, 2011
Saturday, July 2, 2011
Everything is the only thing
Everything is the only thing
V´7
kirjutades kuulates Alanis Morissette´i imelist muusikat, tänud talle tema ilu eest
Armastusel ja veel on rohkem ühist,
kui enamjaolt teatakse:
elu Maal algas veest,
inimese elu Inimesena algab armastusest.
Kui ei ole seda ainust,
ei ole seda kõike.
Kahtled sa?
Mida on armastus sulle andnud?
Mida õppisid murtud südamest?
Kas sindki vaevab kustutamatu janu
elu ja armastuse järele?
Mida tunned, kui maksad raha vee eest?
Kas sinikas silma all on märk armastusest? -
vastad ei, kuid mis juhtub, kui ise peeglist näed seda pilti?
Mida tunned soojas suvevihmas seistes,
mida leida võid sügavalt maast?
Kui ootad pimedas toas ja palvetad kogu elu -
paludes ühte, keda armastada;
paludes ühte, kes sind armastaks;
kas vastuse saad?
Kas kunagi kusagilt mujalt
kui kusagilt mujalt kui sügavalt enda seest?
Hing sulle elu on kandnud
läbi selle pimeda öö,
et tähena Linnuteel säraksid sa,
see on su ainuke töö.
Vesi sulle elu on andnud,
et elu edasi sa annaks ja
elu oma elemendid sinusse kätkes,
et luua saaksid maailma,
mille ühte kildu kutsutakse Universumiks.
Tuli, vesi, maa ja õhk sinus
on kui tõde, algus, kohalolek ja vabadus.
Ei ole üht teiseta, kolmanda, neljandata
ja halba heata siin mail.
Ütlen – oled aed, kus õitsevad kaunimad õied,
mille vahel lendavad koolibrid ja liblikad;
ja küpsemad mahlakaimad viljad,
mille järgi naerul näol käe sirutab siiras laps
ja isu saab täis ühest ainsast ampsust;
seal inglid ja rüütlid joovad su allikast,
sa rändad käest kätte ja janu sinu karikast
kustutab ainsast söömust iga janune;
oma õitsvas lopsakuses oled varjupaik,
kus iga hing leiab igavese rahu
nagu kaluritele kaljudega tormi eest kaitstud sadam,
kuhu kindla surma eest pakku saab laev
ja keda hoiavad nad kõik kui oleksid sa kaev
lõpmatus kõrbes ja väärtuslikum kui miski muu
lõpmatuses, milles kõike nad näinud,
milles kõike nad teavad,
millest on nad kõik ja sina üks neist -
seal on su kodu, pere ja paradiis.
Ja lõpmatutest maailmadest üks on see,
kus neid sõnu sa loed just nüüd ja praegu.
Kas liiga ilusad tunduvad sulle need sõnad?
Kas Päikese valguses armastust tunned -
kas õnnelik sa ei ole, kui esimest päeva kevadel
nagisse võid jätta jaki ja õue minna võid T-särgi väel?
Kas sind lapsena ei võlunud-hurmanud vikerkaar:
Päikese ja vee mäng, mis ei valinud ei kohta ega aega?
Kas armastuses tõde sa ära tunned ja
kas selle ilu tummaks sind ei jäta,
kas selle kõla keeletuks sind ei tee,
kas selle suurus ruumi hirmule jätab,
kas selle soojuses tuisk külma teeb
kunagi enam?
Kas armsama nägu ei ole sulle ingli nägu,
kas teie armastus teile tiibu ei anna?
Kas iga värv ei sära kirkamalt,
kas iga hääl ei kõla kummastavamalt,
kas iga maitse ja lõhn ei ole justkui taevast?
Loojate soost oled niikui nii,
tiivad sul on sünnist ja
taevas sullegi on tuttav kui
aiatagune mets lastele, kus nad üles kasvasid.
Meeldetuletus kodust on see nägu ja tunne,
mis vabaks murrab end
tammide tagant kui merre tormav jõgi,
läbi mulla ja kivi kui tuli sügavalt seest,
üle mere ja maa kui maru peatamatu
endaks saamise teel.
Kas ego sul siis ei varise põlvili pilgu eest silmadest,
milles on vaid armastus?
Kas ei kerki su seest midagi võimsamat kui kõik,
mida eales oled tundnud ja teadnud?
Kas võimsaimat väge endas tärkamas ei märka sa,
kui lapse võtad sülle, südame juurde?
Kas pole kaunim teekond, kui käia seda käsikäes?
Kas tugevam pole jõgede vool, kui ühendavad nad jõud?
Kas ei leidnud esimese kodu jõe ääres inimene?
Kas koju soojuse loob armastus?
Kus oled sina leidnud oma kodu?
Mis sinust on teinud selle, kes sa oled?
Kas ei olnud ja ei ole need inimesed,
kes sind armastavad ja keda armastad sina?
Kas kujutada saad nendeta ette elu,
mida elad ja maailma, kus elad?
Kas kujutada saad ette maailma
veeta, tuleta, maata ja õhuta;
kõigega, mis elus ja mis eluta?
Kas usud sa hinge, mis elavat sügaval su sees?
Kas usud, et kõiges sisimas on hing?
Kes lausus sõna, millest sai vorm?
Kas tunnistad enda olemust või ei?
Kas sulged silmad, et elada pimedas
või tuled ja särad endana?
Kas lased lahti illusioonidest ja lihtsalt oled
kogu kõiksus igas hetkes terveks igavikus,
armastaja armastajate keskel,
sõber sõprade seas,
killuke paradiisi,
tilgake ookeanist?
http://www.youtube.com/watch?v=Oao58LsKn64&feature=related
ja A.Morissette´i laulud Youtube´ist olid esimeste sõnade ja ka kogu teose loomise energiaallikad ja inspiratsioon.
Kirjutatud 29.11.07 hommikul
Amazing Alanis:
http://youtube.com/watch?v=lNmkxXxmAX8&feature=related
say it!
V´7
kirjutades kuulates Alanis Morissette´i imelist muusikat, tänud talle tema ilu eest
Armastusel ja veel on rohkem ühist,
kui enamjaolt teatakse:
elu Maal algas veest,
inimese elu Inimesena algab armastusest.
Kui ei ole seda ainust,
ei ole seda kõike.
Kahtled sa?
Mida on armastus sulle andnud?
Mida õppisid murtud südamest?
Kas sindki vaevab kustutamatu janu
elu ja armastuse järele?
Mida tunned, kui maksad raha vee eest?
Kas sinikas silma all on märk armastusest? -
vastad ei, kuid mis juhtub, kui ise peeglist näed seda pilti?
Mida tunned soojas suvevihmas seistes,
mida leida võid sügavalt maast?
Kui ootad pimedas toas ja palvetad kogu elu -
paludes ühte, keda armastada;
paludes ühte, kes sind armastaks;
kas vastuse saad?
Kas kunagi kusagilt mujalt
kui kusagilt mujalt kui sügavalt enda seest?
Hing sulle elu on kandnud
läbi selle pimeda öö,
et tähena Linnuteel säraksid sa,
see on su ainuke töö.
Vesi sulle elu on andnud,
et elu edasi sa annaks ja
elu oma elemendid sinusse kätkes,
et luua saaksid maailma,
mille ühte kildu kutsutakse Universumiks.
Tuli, vesi, maa ja õhk sinus
on kui tõde, algus, kohalolek ja vabadus.
Ei ole üht teiseta, kolmanda, neljandata
ja halba heata siin mail.
Ütlen – oled aed, kus õitsevad kaunimad õied,
mille vahel lendavad koolibrid ja liblikad;
ja küpsemad mahlakaimad viljad,
mille järgi naerul näol käe sirutab siiras laps
ja isu saab täis ühest ainsast ampsust;
seal inglid ja rüütlid joovad su allikast,
sa rändad käest kätte ja janu sinu karikast
kustutab ainsast söömust iga janune;
oma õitsvas lopsakuses oled varjupaik,
kus iga hing leiab igavese rahu
nagu kaluritele kaljudega tormi eest kaitstud sadam,
kuhu kindla surma eest pakku saab laev
ja keda hoiavad nad kõik kui oleksid sa kaev
lõpmatus kõrbes ja väärtuslikum kui miski muu
lõpmatuses, milles kõike nad näinud,
milles kõike nad teavad,
millest on nad kõik ja sina üks neist -
seal on su kodu, pere ja paradiis.
Ja lõpmatutest maailmadest üks on see,
kus neid sõnu sa loed just nüüd ja praegu.
Kas liiga ilusad tunduvad sulle need sõnad?
Kas Päikese valguses armastust tunned -
kas õnnelik sa ei ole, kui esimest päeva kevadel
nagisse võid jätta jaki ja õue minna võid T-särgi väel?
Kas sind lapsena ei võlunud-hurmanud vikerkaar:
Päikese ja vee mäng, mis ei valinud ei kohta ega aega?
Kas armastuses tõde sa ära tunned ja
kas selle ilu tummaks sind ei jäta,
kas selle kõla keeletuks sind ei tee,
kas selle suurus ruumi hirmule jätab,
kas selle soojuses tuisk külma teeb
kunagi enam?
Kas armsama nägu ei ole sulle ingli nägu,
kas teie armastus teile tiibu ei anna?
Kas iga värv ei sära kirkamalt,
kas iga hääl ei kõla kummastavamalt,
kas iga maitse ja lõhn ei ole justkui taevast?
Loojate soost oled niikui nii,
tiivad sul on sünnist ja
taevas sullegi on tuttav kui
aiatagune mets lastele, kus nad üles kasvasid.
Meeldetuletus kodust on see nägu ja tunne,
mis vabaks murrab end
tammide tagant kui merre tormav jõgi,
läbi mulla ja kivi kui tuli sügavalt seest,
üle mere ja maa kui maru peatamatu
endaks saamise teel.
Kas ego sul siis ei varise põlvili pilgu eest silmadest,
milles on vaid armastus?
Kas ei kerki su seest midagi võimsamat kui kõik,
mida eales oled tundnud ja teadnud?
Kas võimsaimat väge endas tärkamas ei märka sa,
kui lapse võtad sülle, südame juurde?
Kas pole kaunim teekond, kui käia seda käsikäes?
Kas tugevam pole jõgede vool, kui ühendavad nad jõud?
Kas ei leidnud esimese kodu jõe ääres inimene?
Kas koju soojuse loob armastus?
Kus oled sina leidnud oma kodu?
Mis sinust on teinud selle, kes sa oled?
Kas ei olnud ja ei ole need inimesed,
kes sind armastavad ja keda armastad sina?
Kas kujutada saad nendeta ette elu,
mida elad ja maailma, kus elad?
Kas kujutada saad ette maailma
veeta, tuleta, maata ja õhuta;
kõigega, mis elus ja mis eluta?
Kas usud sa hinge, mis elavat sügaval su sees?
Kas usud, et kõiges sisimas on hing?
Kes lausus sõna, millest sai vorm?
Kas tunnistad enda olemust või ei?
Kas sulged silmad, et elada pimedas
või tuled ja särad endana?
Kas lased lahti illusioonidest ja lihtsalt oled
kogu kõiksus igas hetkes terveks igavikus,
armastaja armastajate keskel,
sõber sõprade seas,
killuke paradiisi,
tilgake ookeanist?
http://www.youtube.com/watch?v=Oao58LsKn64&feature=related
ja A.Morissette´i laulud Youtube´ist olid esimeste sõnade ja ka kogu teose loomise energiaallikad ja inspiratsioon.
Kirjutatud 29.11.07 hommikul
Amazing Alanis:
http://youtube.com/watch?v=lNmkxXxmAX8&feature=related
say it!
Subscribe to:
Posts (Atom)
