Muudatus. Lehe servast sai eemaldatud: Welcome to this blog of an animeloving artsy-crafty rambler rambling about life around and in. Surf, dive, enjoy, curse and cruise trough this maze of a being on screen, find and lose track of what was said and what was meant. Thank You for coming and thank You for going, my Reader. "Outside is the reflection of the inside"

~Mustkassmystik alias Apelsinitiiger alias Hel, here just Rambler

Häälestus

Michael Jackson Man in The Mirror

- saab endale mõningaid asju meenutatud. Hea tunne on.

no. 6 ehk Nezumi

Eelnevad 2 päeva oli minu elus esikohal no. 6 -nimeline anime. Mõtlemapanev sisu, äärmiselt liigutavad stseenid, ilusad ja tuttavlikud tegelased, kes meenutavad kaht poissi ühest teisest jutust ning sündiski nälg, isu, mille tulemusena sai tunde ekraani taga istutud ning seejärel sirgema selja ja natuke selgema pilguga selle tagant tõustud, tegutsema hakatud. Juba materialiseerinud tulemuseks on siinsamas blogis ilmunud 2 Dattebayo ehk aastaid mu peas kõvakettaruumi võtnud lühi?jutu osa. Dattebayo lugu sarnaneb niimõneski no.6 stsenaariumiga - ju seepärast ta minus taaselustuski ja teiegi ette jõuab. Lõpetuseks soovitan no.6 animet neile, kes tahavad maailmale vaadata veel ühe nurga alt ja meenutada: ilu võib end avaldada ka kõige koledamates kohtades.

Db 2

... niivõrd harjunult, et neile ei jäänud märkamatuks ei kraater, paar uppilöödud hoonet ja oo jah, plekktünni taga saapapaar mitte kõige õnnelikuma omanikuga - seda olenemata sellest, et vaatepilt püsis ei rohkem ega vähem kui olematu hetke. Lööklaine, mis oli kraatri loonud, rullus tagasi, kust ta oli alguse saanud, kadudes olematusse koos kraatri ja purustustega ning taas oli päikese all kõik endine - nojah, pruunides nahksaabastes armeenlane ajas end roostes tünni toel püsti ja tundis end natuke uimasena. Tolmupilve hajudes sai selle varjust järkjärgult nähtavaks naisekuju - kesk hägu tõstis ta käe, et võtta näo eest seda kaitsev sall ning raputas oma pikad pulstunud rastapatsid kammitsaist vabaks. Meduusaga sarnanev boheemlaslikes riietes sihvakas noor naine lükkas üles pealaele päikseprillid, mis liikudes öösiniselt välgatasid, ja helk ta silmades lausus: "Tervist"

Dattebayo

Kõrvaklapid peas, sall ja juuksed kergelt tuuleõhus liikumas justkui suikund, rahulik - nii ta seal oli kesk sügavat sinist kui laps ema süles, kuni: "Kohal." Klapid peast ja alla Maa poole, tuhisedes nagu komeet läbi ilmaruumi, mis oli olnud tema ja maapinna - lõputu liiva ja vaevu äratuntavate, maastikku sulanduvate algeliste elamute ning kahe silmapaari vahel. Vaatepildiga harjunult jälgisid nad tema teed

Ilus koht

~2.30 ... tuul

Käik Sügise Südamesse

... ehk seekord leidsin ta Tartust, õigemini sealt sain ta päris kätte - eks mujalgi ta jooksis mu ees, pildudes päiksekiiri kuldkollasest sabast. Ta jooksis minust läbi ja ajas südame segamini, vahepeal mattis hinge ja ootamatult keeras lahti kõik salauksed ja korraks lõhnasid ka umbsed kapid ja keldrid rooside järgi. Sa ära pahanda, mu kallis, et selle hõngu nüüd Sulle saadan väikeses laekas kuldvõtmekesega sinilinnu kaelas - hääd püüdmist, mu laps!