Tere.

Ma ei saagi toda kodust lauaarvutit, vaid hoopis uue sülearvuti. Ema ja itikuti üllatus läks üllatusmomendi mõttes nihu, kui ma kirjanduse materjalide kohta kurtma hakkasin. Emasüda on õrn ja hell. See nagu meenutab mulle, et pean varsti koju seda sama kirjandust lugema minema ehk jaapani uuema kirjanduse loengu materjale, ema printis need sama itikuti abiga mo jaoks välja nagu nad igal võimalusel seda teevad. Tahtmise korral vahemaa ei loe.
Isiklik sfäär on siin sinipruun tähetäpikestega; kurbust ja rõõmu ikka segamini, kulbitäied üksindust-igatsust sekka, kuid jään ikka rõõsaks-roosaks. Omamoodi elutaju on kujunemist jätkamas ja küpsemas. Turbulents on paratamatu ja loomulik.
Kuidagi loogiliselt mainiks nüüd, et uued loengud on thumbs up ja et suure tõenäosusega meenutan ma täiskasvanuna :P et küll milline privileeg oli Nukkesensei õpilane olla :D siiralt.
Pean minema. Vist tund. @ TLÜ arvutiklass -> Luigepesa.

Pie-bye!