Mh.*
Ilus ilm = jalutuskäik pargis. Täna käisin esimest korda Russalka juures, mere ääres. Päike oli loojumas, meri heledam kui taevas. Sile. Külm oli. Aga päike kuldas puid, kollased-punased toonid kumasid soojalt, muinasjutuliselt. Lilleaeda jõudes lausa tundsin, kuidas need kirkad värvid mind ravivad. Mul pole vaja teda, kuidas ja kes mind ravib, et see juhtuks - mõnikord ma märkan seda, kuid tavaliselt mitte. Kui märkan, siis tänan ja tahaks rõõmust nutta. Nutta. Muidu nutan muudel põhjustel. Sees on nii palju, mis tahaks välja. Mitte nii rõõmsat. Kuid elu on ikkagi ilus ja imeline. Nt kool ja sealsed inimesed - intelligendid. Ehedad. Tagasihoidlikud ja karged. Imetlen neid, sest tunnen end absoluutse vastandina neile, koerakõrvadega pätakana. Ah, tean, et olen liiga karm, kuid... ikkagi! Ma poleks nii, kui ma oleks hea... kummitab peas, ükskõik kui positiivne ma olla üritan. Aga ma olen positiivne, fake it til you make it ja elu läheb edasi. Elu, mida ma armastan. Päike tuletab seda mulle meelde. Kuu ka. Maailm :D Jah, inimesed ka. Tänan Teid!
*Koerakõrvse pätaka keeles tähendab see ükskõik millist kellaaega v ajamäärangut v vastavat tervitust. Universaal, mis mahutab palju.
Thursday, September 30, 2010
Wednesday, September 29, 2010
28. september oli mu jaoks Valguse päev.. juu ongi vaja harmoonia tarvis selliseid teravaid vastandumisi nagu Estonia hukk ja lihtsalt imeline tulevärk Kadrioru pargi selle suvehoojaaja lõpetuseks.
Koolist - olen oma praeguse tunniplaaniga äärmiselt rahul. Õekese sõnadega võiks öelda, et hostelikamba auks "Tiibet ja Lääs" ja õekese ;) auks "Zeami traktaadid".
Animed - "Aishiteruze Baby" kolmandat korda? ülevaatamisel. Jätkuvalt väga hea. "Bleach"-i selle nädala osa süvendam mu austust tema enda ja Kubo-sensei vastu. Värskendav on näha asju teiste nurkade alt, vaadata joonistatud filosoofiaõpikut. Natuke rahuldab mu janu selles osas.
Südamest - tulevärk ravis. Üldse sain aru, et sellest pisikesest toast väljas on suure maailma õhk, mis ravib. Aga.. temal on hullem. Palju hullem. Saatsin talle hommikul alla lisatud video.. samas mulle tundub, et laul justkui kõnetaks naist, keda laulja armastab või on kunagi armastanud.. kummaline...
Üldse on elu kummaline ja imeline. Näen asju ette, suhtlen telepaatiliselt ja saan jälle magada, vähemalt sel ööl - lootus sureb viimasena!
Nüüd kallistan. Lobiseja peab koristama hakkama. Sina aga kuula laulu, mõtle ja ela edasi - täiel rinnal, soovitan soojalt.
Päikest!
http://www.youtube.com/watch?v=RqFXZMdpMuk
ehk "need mehed tuletavad meelde, miks nad mu absoluutsete lemmikute sekka kuuluvad".
Kummardan Teie ees pobisedes tänusõnu.
You don´t actually agree with Life, but do, My Love, love Life - try and you´ll understand. Just as it comes - be amazed, be frightened, scream and laugh - but most important - Love. Always. Even if there is no time, even if the World ends tomorrow. Love.
Koolist - olen oma praeguse tunniplaaniga äärmiselt rahul. Õekese sõnadega võiks öelda, et hostelikamba auks "Tiibet ja Lääs" ja õekese ;) auks "Zeami traktaadid".
Animed - "Aishiteruze Baby" kolmandat korda? ülevaatamisel. Jätkuvalt väga hea. "Bleach"-i selle nädala osa süvendam mu austust tema enda ja Kubo-sensei vastu. Värskendav on näha asju teiste nurkade alt, vaadata joonistatud filosoofiaõpikut. Natuke rahuldab mu janu selles osas.
Südamest - tulevärk ravis. Üldse sain aru, et sellest pisikesest toast väljas on suure maailma õhk, mis ravib. Aga.. temal on hullem. Palju hullem. Saatsin talle hommikul alla lisatud video.. samas mulle tundub, et laul justkui kõnetaks naist, keda laulja armastab või on kunagi armastanud.. kummaline...
Üldse on elu kummaline ja imeline. Näen asju ette, suhtlen telepaatiliselt ja saan jälle magada, vähemalt sel ööl - lootus sureb viimasena!
Nüüd kallistan. Lobiseja peab koristama hakkama. Sina aga kuula laulu, mõtle ja ela edasi - täiel rinnal, soovitan soojalt.
Päikest!
http://www.youtube.com/watch?v=RqFXZMdpMuk
ehk "need mehed tuletavad meelde, miks nad mu absoluutsete lemmikute sekka kuuluvad".
Kummardan Teie ees pobisedes tänusõnu.
You don´t actually agree with Life, but do, My Love, love Life - try and you´ll understand. Just as it comes - be amazed, be frightened, scream and laugh - but most important - Love. Always. Even if there is no time, even if the World ends tomorrow. Love.
Thursday, September 23, 2010
Taipasin natuke aega tagasi, et ma kardan unistada. Kui unistan, siis vaid vargsi.
Hirmust, et keegi seal ülal märkab, ja võtab sellegi minult ära - mul on saanud kombeks uskuda, et millegi väga soovimine, millegist unistamine on parim viis kindlustamaks seda, et see asi mitte kunagi ei juhtu. Siis tekib lõhe unistuse ja reaalsuse vahele - unistus on nii kauge, niivõrd võimatuna näiv.. eriti kui teel selleni on tagasilöögid ja neid on... Mu õrn kartev süda jätab siis löögi vahele ja tõmbub eemale, üritab peitu pugeda. Samas :) on ta kangekaelne ja järjekindel uskumaks, et ta võib eksida ja et kõik võib teistmoodi olla ja minna. "Ma ei pruugi veel kõike mõista, täielikult", "iga asi omal ajal", "kõigel on põhjus" on minu motod ootamisest-elamisest rääkides. Jah, ma vaatan ja olen tulevikus ja mitte hetke ilus. Ma kardan hetke nagu kõike muud, peidan oma silmi tema eest nagu selle eest, keda armastan, et ta ei näeks mu ootusi ja lootusi, et ta ei näeks mu kurbust tunneks kohustust mu meele järgi olla. Varjan oma silmi, et ta käituks oma südame, mitte minu tahtmiste järgi, sest tõeline armastus on ju see, kui kõnelevad südamed, mitte nõuavad ja alistuvad mõistused.
Ja nii on raske elada. Minul, kes ma olen vaid kübekesest teadmisest-tundmisest osa saanud, kübeke kõike mõistnud ja kes ma alati kahtlen ja uskuda kardan - mu jalge all pole kunagi kindlat pinda ja tunnen end alati uppuja-kaotsi minejana, sest ma pean ellu jäämiseks, hingamiseks suutma võimatut - käima vee peal. Uskuma. Aga ma upun, kardan... mõnikord ma ei jaksa enam karta ja hirmu tunda ja upungi ja ärkan ja näen korraks maailma tõesti teisiti, ilma hirmuta - kui iga asi on oma kohal, täpselt nii nagu peab, kus kõik kiirgab ja kus on kerge ja selge. Need korrad-hetked ei kesta kaua, sest ma kardan uskuda, sest ma kahtlen.. Olen üritanud.. nii jääda, kuid pole suutnud.. mind on olnud kerge rööpast välja viia.. ma ei ole uskunud.. kuid tahan alati uskuda. Sisimas. Sisimas ma hüüan välja oma südamesoove, seal säravad mu unistused päikestena, mürisevad äikesena. Loodusjõud ja loomisjõud, unistused on jõud luua, tuua midagi sisimast nö välja - tubli teoreetik-esoteerik olen.. arglik praktik, kes edeneb aeglaselt. Kuid nagu Pärl on öelnud, nagu ta kuskilt-kelleltki on kuulnud: "Ära muretse, sul on terve igavik aega". See "igavik" tundub sooja ja hoolivana, sest tema on mulle seda rääkinud... tema, kes on mu vastu olnud soe ja hooliv. Kui need sõnad mulle meenuvad, naeratan ma läbi nutu.
Selline olekski üks pikem pilguheit mu mõtte-tundemaailma mitte-luulevormis. Kirjutamissoovi väljaelamine - ma tahan kangesti kirjutada, see on üks mu tugevamaid vajadusi, üks mu suurimaid naudinguid. Mitte peidus olla, vaid tulla Teie ette ja taibata, et mul pole vaja karta. Olen omade seas ja kõik on hea :)
*Foto on leitud Google´st sõnaotsinguga "peony". Tegu on metsiku pojengiga :D
Hirmust, et keegi seal ülal märkab, ja võtab sellegi minult ära - mul on saanud kombeks uskuda, et millegi väga soovimine, millegist unistamine on parim viis kindlustamaks seda, et see asi mitte kunagi ei juhtu. Siis tekib lõhe unistuse ja reaalsuse vahele - unistus on nii kauge, niivõrd võimatuna näiv.. eriti kui teel selleni on tagasilöögid ja neid on... Mu õrn kartev süda jätab siis löögi vahele ja tõmbub eemale, üritab peitu pugeda. Samas :) on ta kangekaelne ja järjekindel uskumaks, et ta võib eksida ja et kõik võib teistmoodi olla ja minna. "Ma ei pruugi veel kõike mõista, täielikult", "iga asi omal ajal", "kõigel on põhjus" on minu motod ootamisest-elamisest rääkides. Jah, ma vaatan ja olen tulevikus ja mitte hetke ilus. Ma kardan hetke nagu kõike muud, peidan oma silmi tema eest nagu selle eest, keda armastan, et ta ei näeks mu ootusi ja lootusi, et ta ei näeks mu kurbust tunneks kohustust mu meele järgi olla. Varjan oma silmi, et ta käituks oma südame, mitte minu tahtmiste järgi, sest tõeline armastus on ju see, kui kõnelevad südamed, mitte nõuavad ja alistuvad mõistused.
Ja nii on raske elada. Minul, kes ma olen vaid kübekesest teadmisest-tundmisest osa saanud, kübeke kõike mõistnud ja kes ma alati kahtlen ja uskuda kardan - mu jalge all pole kunagi kindlat pinda ja tunnen end alati uppuja-kaotsi minejana, sest ma pean ellu jäämiseks, hingamiseks suutma võimatut - käima vee peal. Uskuma. Aga ma upun, kardan... mõnikord ma ei jaksa enam karta ja hirmu tunda ja upungi ja ärkan ja näen korraks maailma tõesti teisiti, ilma hirmuta - kui iga asi on oma kohal, täpselt nii nagu peab, kus kõik kiirgab ja kus on kerge ja selge. Need korrad-hetked ei kesta kaua, sest ma kardan uskuda, sest ma kahtlen.. Olen üritanud.. nii jääda, kuid pole suutnud.. mind on olnud kerge rööpast välja viia.. ma ei ole uskunud.. kuid tahan alati uskuda. Sisimas. Sisimas ma hüüan välja oma südamesoove, seal säravad mu unistused päikestena, mürisevad äikesena. Loodusjõud ja loomisjõud, unistused on jõud luua, tuua midagi sisimast nö välja - tubli teoreetik-esoteerik olen.. arglik praktik, kes edeneb aeglaselt. Kuid nagu Pärl on öelnud, nagu ta kuskilt-kelleltki on kuulnud: "Ära muretse, sul on terve igavik aega". See "igavik" tundub sooja ja hoolivana, sest tema on mulle seda rääkinud... tema, kes on mu vastu olnud soe ja hooliv. Kui need sõnad mulle meenuvad, naeratan ma läbi nutu.
Selline olekski üks pikem pilguheit mu mõtte-tundemaailma mitte-luulevormis. Kirjutamissoovi väljaelamine - ma tahan kangesti kirjutada, see on üks mu tugevamaid vajadusi, üks mu suurimaid naudinguid. Mitte peidus olla, vaid tulla Teie ette ja taibata, et mul pole vaja karta. Olen omade seas ja kõik on hea :)
*Foto on leitud Google´st sõnaotsinguga "peony". Tegu on metsiku pojengiga :D
Wednesday, September 22, 2010
why do i remember think of such things
write such things which hurt torture
- thoughts dreams hunches outside the box
losing grip of reality and making up a hand
to grasp mine save me keep me alive outside the box
where it is still cold - i have not discovered fire yet
and my tears have crystallized and piled up in this icy place
- i sleep in the snow with no fear
here death is a peaceful slumber being lost a nap
understanding a twinkle in the sky
152822910
kuulates
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1097243&lang=
write such things which hurt torture
- thoughts dreams hunches outside the box
losing grip of reality and making up a hand
to grasp mine save me keep me alive outside the box
where it is still cold - i have not discovered fire yet
and my tears have crystallized and piled up in this icy place
- i sleep in the snow with no fear
here death is a peaceful slumber being lost a nap
understanding a twinkle in the sky
152822910
kuulates
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1097243&lang=
Tuesday, September 21, 2010
Sadness prevails
A glimpse
of promised
and I may drown
lose
forget
but my soul is saved
for for a moment I believed
kuulates:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1097273&lang=
21521910
A glimpse
of promised
and I may drown
lose
forget
but my soul is saved
for for a moment I believed
kuulates:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1097273&lang=
21521910
Sunday, September 12, 2010
Muld, öö, kurbus.. hommik 11910
Ärkasin vihasena, siis sai sellest vihast kurbus ja siis see luuletus "Mulda mitte karta", inglise keeles "Not to be afraid of soil".
Tõlkisin selle Orkuti luulekommuuni Poetry and Creative writing tarvis inglise keelde, siin blogis toon samuti ära nii originaali kui ka tõlke.
"Mitte karta mulda"
Kõik me saame selle mida me vajame
kui aeg on küps kui meis endis
on viljatera küpseks saanud
Siis saab meis olema kuldne viljaväli
oma ilus ootamas aega
mil saabub see kes koristab saagi
ja paneb selle tallele
Seal ta oma tarkuses ootab
kuni saabub see kel on seda vaja
Mõeldes Mariale ja endale
ja Teile, Elu
kirjutatud Kadriorus
hommik 11910
Tõlge:
"Not to be afraid of soil"
We all get what we need
when the time is ripe when in ourselves
the grain has ripened
When there shall be a golden field in us
in it´s beauty waiting for the time
when arrives the one who harvests the crop
and lays it by
Where it waits in it´s wisdom
till comes the one who needs it
Thinking of Maria and myself
and You, Life
written in Kadriorg
morning 11910
Ärkasin vihasena, siis sai sellest vihast kurbus ja siis see luuletus "Mulda mitte karta", inglise keeles "Not to be afraid of soil".
Tõlkisin selle Orkuti luulekommuuni Poetry and Creative writing tarvis inglise keelde, siin blogis toon samuti ära nii originaali kui ka tõlke.
"Mitte karta mulda"
Kõik me saame selle mida me vajame
kui aeg on küps kui meis endis
on viljatera küpseks saanud
Siis saab meis olema kuldne viljaväli
oma ilus ootamas aega
mil saabub see kes koristab saagi
ja paneb selle tallele
Seal ta oma tarkuses ootab
kuni saabub see kel on seda vaja
Mõeldes Mariale ja endale
ja Teile, Elu
kirjutatud Kadriorus
hommik 11910
Tõlge:
"Not to be afraid of soil"
We all get what we need
when the time is ripe when in ourselves
the grain has ripened
When there shall be a golden field in us
in it´s beauty waiting for the time
when arrives the one who harvests the crop
and lays it by
Where it waits in it´s wisdom
till comes the one who needs it
Thinking of Maria and myself
and You, Life
written in Kadriorg
morning 11910
Wednesday, September 8, 2010
someward spherically speaking
love shall never leave me
nor ever comes and never goes
it never rains, flowers never blossom
and yet always do
***
Armunud. Esimest korda nii, et ka minusse on just see sama inimene, meessoost :) samuti armunud. Kummaline. Kummastav. Hea. Keeruline, karidega, kurvidega, kuid tuumas siiski vast ei hea ega halb. Elame edasi ja teeme sinna juurde kuuluvat, nt magame. Head ööd ja sära edasi, täheke!
& mu väikesele 15-aatasele õekesele lauluke ühest animest ühest 15-aastasest poisist - üks mu Leitud Tähti Sulle, mu hispaania keelt õppinud Täheke :)
http://www.youtube.com/watch?v=nhhT13BqhnE&feature=related
love shall never leave me
nor ever comes and never goes
it never rains, flowers never blossom
and yet always do
***
Armunud. Esimest korda nii, et ka minusse on just see sama inimene, meessoost :) samuti armunud. Kummaline. Kummastav. Hea. Keeruline, karidega, kurvidega, kuid tuumas siiski vast ei hea ega halb. Elame edasi ja teeme sinna juurde kuuluvat, nt magame. Head ööd ja sära edasi, täheke!
& mu väikesele 15-aatasele õekesele lauluke ühest animest ühest 15-aastasest poisist - üks mu Leitud Tähti Sulle, mu hispaania keelt õppinud Täheke :)
http://www.youtube.com/watch?v=nhhT13BqhnE&feature=related
Subscribe to:
Posts (Atom)