A drafty

what happens when feathers catch fire
the wine in crystal veins burns
in the heat the crystal too shatters
and white ash falls like snow
these pieces melted in springs
created a heart from fire
still seen as an angel
yet a scratch in the soul
tries to tell: be aware
for there is a heart of fire
under this cloak of feathers
the calm of the springs hide the heat
yet it beats, waiting, needing
what happens when feathers catch fire

Hirotta 3

"Ma arvasin, et ta ei taha mind näha ...", mõtles Must vaadates enda ees diivanil istuvat Ronka, aga seal ta oli. Käed põlvedel, nende külge klammerdumas; pinges, ringi vaatamas - aga ta oli seal, tema ees. Jääger tuli kandikuga, pani sellelt lauale 3 tassi teed ja taldriku küpsistega, kuigi Valgeke tuli koos temaga, särgisabas kinni. Nii istuski Jääger diivanile, haaras väikse tüdruku sülle ja arutelu algas. Neiu oli jäänud kööki, kuid kuuldekaugusse ja kui hääled kõvenesid ning muu seas kuulis ta Ronka valust valjult ütlemas: "Sa ajasid ta ära!", jooksis ta teiste juurde ja jäi lävel neid vaatama.

"Tere", ütles ta Mustale ja istus tema kõrvale, pannes nagu muuseas käe tema kortsunud käele. "Ära süüdista teda. Ta tegi seda, et meid päästa" - "Kuid.. ta läks ära", surus Ronk nutust värisevate huulte vahelt. Jääger silitas Valgekese pead. "Ronk oli tema pärast riskinud, nad kõik. Valgeke, väike Valgeke", mõtles ta ning hakkas rääkima. Ta rääkis, et maja on vaja taas üles ehitada - see on hävingust päästetud ja osaliselt taastunud, kuid on osi, mis vajavad teadlikku tähelepanu ning pööras siis oma pilgu Musta poole: "Me vajame su abi, Vanaema," ning too noogutas.



Tuba pööningul jäi hämaraks, kuid sealgi said põlema küünlad ja kaminas praksuma tuli. Siis said aknalauale lillepotid ning eri suuruses savipotid seemnetega idanemas mullas - aeda, oma köögivili, suve- ja kevadlilled - ning tuppa sai valgus, kiired mänglema hõbehallidele juustele ja pärlikeele kaelas. Kaks helehalli silma vaatamas maailma, targalt ja rahulikult: kõik on omal kohal.

Hirotta 2

Nii.. prooviks jooksvalt Hirotta koneko no byoudou´le järge kirjutada.. süsteemis a la Db :)


Jääger läks treppidest üles, hingas sügavalt sisse ja välja ning vajutas ukselingile. Uks polnud lukustatud, see polnud vajalik. Ta püsis oma piirides... kõigest hoolimata.
"Tule, lähme välja", tema sõnadele kostis pimedusest vastu tasane urin. Jääger jätkas: "sa vajad õhku". Vaikus. Mõne minuti pärast kostis sahinat, riie mööda põrandat ja siis küünte klõbinat. Varjude vahelt astus välja üks must loom. Ta nägi nõrk välja. Kaetud armide, poolparanenud ja veel paranemata haavadega; korbad ja veretilgad tumedas kohati pulstunud karvkattes; kuid silmades välkumas miski, mis tema närusest välimusest hoolimata tekitas hirmu ja õudu. See loom, pea Jäägerile puusa kõrgusel, möödus naisest ja läks tema ees treppidest alla. Jääger heitis pilgu veel tuppa - pimedus... ja sulges siis selle ukse.
"Valge!" hüüdis Jääger alla jõudnuna ning hetke pärast jooksis tema suunas teine loom - valge, täies elujõus - karv kiiskamas, silmades malbus ja leebus. See valge peatus Jäägri ees ja vaatas talle küsivalt otsa. Jääger silitas ta pead ning lausus talle pea sosinal: "Vajan sinu abi. Temaga", ja vaatas siis musta looma poole. Valge langetas pea justkui noogutades, käis korra pehmelt Jäägri reie vasta ja läks musta juurde. Jääger avas maja ukse ja nad läksid õue.


Oli keskpäev. Päike säras lumelt vastu, õhk oli külm ja karge. Jääger hõõrus oma käsi ja puhus neile sooja hingeõhku peale - külm käis ta kinnastestki läbi. Loomi aga ei tundunud külm häirivat. Must lonkis mitte millegi vastu huvi tundmata ringi ja valge püsis tema lähedal. Kodust eemal, kui maja enam puude vahelt ei paistnud, pöördus must valge poole.

"Miks sa seda teed?", mille peale valge vastamata edasi käis. "Sa oled ise ka näljas", kuid valge käis edasi, kuni peatus ja vaatas mustale silma ning ütles: "See on minu valik" - "Sa oled näljas" - "Jah" - "Sa ei saa kaua nii kesta" - "Miks ma peaksingi kaua kestma?" - "Sa vajad toitu" - valge vaikis veidike ja lausus: "See nälg ongi minu toit", ning peale seda loobus must ja käis, vahetevahel õhku nuhutades, pilke ümbritsevale talvisele metsale ja eresinisesse taevasse heites.


Majas tagasi naases ta tõrkumata oma tuppa, Jääger sulges ukse ja läks alla. Seal ootas teda Valge. Ta silitas teda taas - Valget lihtsalt tuli silitada, käsi justkui iseenesest tõusis seda tegema - ja loom nautis seda, andes oma tänust aimu pehme nurrumisega. "Aitäh, Valgeke...", ütles Jääger, millele Valge vastas: "See on minu osa. Tema kannab minu arme ja kuigi ma ei tea, miks ja kuidas ta seda teeb ... saan ma tänu temale kõigest hoolimata lennata. Seega.. on minu osa teda valvata", ning ta vaikis... kuni muundus Jäägri silitava käe all. Taas paitas naise käsi lapsepead ning väike linalakk vaatas talle otsa silmadega, milles oli vaid üks küsimus: "Mida vahvat me nüüd teeme?"

A Cat in the WinterCold

i can not speak because of pain
gave away all defense
not only in words
so now i have been left
with only words
i can not speak because of pain
i wander around
shivering in cold
with only one aim: warmth
so i stumble upon
thresholds
into the kitchens
and onto sofas
none of them is mine
from all i must move
the wandering cat
looking for warmth
of fire lit in the fire place
hot tea with honey
warm meals and blankets
.. slippers of my own
boots break, the snow is thick
on i wander, on i look
at warm light from windows
not mine
on i go, walking
crying, trying to laugh sincerely
always looking
feeling lost, left, abandoned
strong, determined, proud
walking
dreaming
of words being spoken, heard
of speaking those words myself
to those like me, many, too many
in silence.. in lack
- without the key
for it needs words to bring light and air
to bring life, the flow of faith
the wandering cat
i can see in the dark
alone, wandering, the cold
yet i see
alone, shivering, abandoned
i wait
broken, despaired, in need
i know
in two
is to be
a cat wandering in the winter cold