Elu on jäädavalt roosamanna. Iga nukra asja kohta lajatab pähe trobikond positiivseid, suht nagu vihmapiisk : tonn pilvevatti. Isegi kui tahaks praegu nukker olla, ei saaks. Ja tehtud vigu ja tegematajätmisi üldse saab tasuda ka pisiõnnetustega võtmes kasutamata bussipilet prügikastis - korterivõtmed Kuressaares, mina Tallinnas - teevesi nii tassis kui ka tassi ümber - lillevaas otsustas käsitöövahendeid kasta.
Paha tuju läheb üle ja tuleb taas, kuid vahepeal paistab päike. Mh... sir Pratchett kirjutab oma raamatus "Kübaratäis taevast", et koguaeg ei jaksagi ärkvel olla, ma nüüd parafraseeriksin teda: kogu aeg ei jaksagi selge olla. Loogiliselt järeldades, on seega elu aluseks vahelduv pilvisus. Piisavalt pisaravihma ja paljupalju taevavatti, mis meieni vaid õige koguse päiksejõudu laseb.
Siin enam ei saja, pilvevesi on maa sisse saanud ja salajõed kohisevad valjult - lootus sirutab üha oma tiibu, ruumi on, soovi ka. Kogu see imeline avar täheruum on ju mu päralt.
Sinulegi on ruumi, tule külla, jää korraks või igaveseks. Süda ütleb, mida teha. Ainult kuula. Ütle mullegi, maapealsele lapsele, ta vajab veel su sõnu. Olgu su vastus üks või teine, mu taevapealne hing õnnistab sind. Ootan su häält. Ja käsivarsi, kes soojale rinnale suruks, et see kevadejahedus mu sees sulaks.
Verepiisk ilmub pragunenud huultele, kuid sellest pole midagi - vaata, ma naeratan!

http://www.youtube.com/watch?v=USFr5VeLQ2o



ruumis avaras tähtede seas
kaks tüdrukut vaatavad teineteisele otsa
üks valge rahu ja üks must masendus
silmis valgus ja tühjus, tumepunane kirg ja piin
siidkäsi ja peened sõrmed kärisenud pitsist kätises
hoiavad, lahti ei lase

mustaks tõmbunud veri krabiseb
ta teist kätt surub sügavale pihku
see, kes vaikust pole leidnud veel
- vaikib küll, kuid sees karjatab
naelu südames tuul riivab
õrnalt ja pehmelt, see koidueelne iil

päike läheneb, päike rinnas valge riide all
naelad värisevad, veri voolab, punane
üha säravam, eredam on nire
mis üle sõrmede voolab, igavikku kukub
seal, ruumis avaras tähtede seas
embab neitsi valge neidu tumepunases rüüs
kui last, hirmunud last
see koit jääb sinna kumama, südamesse sametisse



valgele kleidikangale hele veri õied joonistas
- päeva roheluses seisab naine roosas kleidis
ja vaatab
otse Päikesesse

Kodus
~~Tegin terve päeva süüa
~leiuatasin retsepte
Nautisin
~~Päike paistis
~~Pere...
Jumalik!

Rõõm teha sõbrale poole ööni kingitust.

Ja sulelund sadas täna ja ma sain kanji töös 80% 100%st :)

Kokkuvõttes: ilus pikk päev oli. Homme olen samal ajal Kuressaares -
puhkus algab!

Enne aga ehitame maja ja peame sünnipäeva :D


Head ööd!

Ikkgi armunud. Fakt. Suht mõttetu. Vähemalt konteksti arvestades. Saan Ta jaoks olemas olla, nii nagu Tema vajab. Ja järjekordselt imestan, kuidas mu animevaatamine ja isiklikud suhted süngivad. Homme töö, püüan õppimist jätkata. Õppimisvajadus tuhmus tundepalavikus... "nägin oma südamesse" nagu nägi Kagome. Mu sõnad, mis Talle ütlesin, lõikasid mind ennast - klaasikillud, vahedad, palju. Olen kurb, et Ta mind enda lähedale ei lase. Tahan Temaga olla, Teda hoida, armastada.. aga ma ei saa ja see teeb kurvaks. Väga. Kuid saan hakkama, ja püüan endast anda kõik, et Teda aidata.
Ja ka mina ... ka mul pole seda, mida enim soovin. Armsamat. Teda saan ma ehitada armastusega elu vastu, juhtida ta naeruga oma teele. Pean uskuma, et väärin Teda. Õnne. See on raske, eriti kui... . Mõistad? Sina.
Süda on olemas. Tänase päeva kink on just see meenutus - mul on üks armastav süda. Valutav väike punane süda.

See ei ole päris, ei saa olla, aga on!
http://www.dessertsforbreakfast.com/2010/09/potw-chai-pancakes-with-black-tea.html

ehk "Jumal küll, mis Maailmaga lahti on, et Taevas maapeal on?"

:D

Aitäh, ärra On.

Käi mu teed ka edaspidi, sa, hetk õnnis, rahulik.
Hoia mind südames ikka, emake armas.
Räägi minuga ikka, suikunud lapsega.
Ma kuulen, kallis, ma kuulen ja mõistan.
Jumala aasal ma sind tänan, toon sulle lilli ja kallistan.


http://www.youtube.com/watch?v=YQVKb7pWF9Y&feature=related

Libliktiivuline♥ kirjutas selle pildi pääle
mõeldes - vaadates:









A pink flower of hope


hopes
relentless
filling my chest
spreading their wings
the sadness no more
resists, steps aside
light of dawn, pink
wraps around
my body and soul
the love of flowers
resonates in my laughter
chirps of little birds
shine in my smile
in autumn winds
there is sakura for me
falling, swaying softly
toughing my cheek slightly
i open my eyes to see
no one around
rain falls, icy, winds piercing
hands cold, face pale, white
tears in my eyes i faintly smile
yes, because somewhere
still beats a heart
lingers a dream,
twinkling hope

Öö. Õrnroosad preeriakellad aniiskollases vaasis valgete pitskardinatega nukukese toas. Muinasjutus. Muiasjutulises igapäevamaailmas. Pärnalehelaiguline asfalt, peegeldades tähetäppe sünkmustas sügistaevas. Tuul räägib akna taga, süsi laulab ahju all ja arooniapõõsal on viimased punakasoranzid lehed, rohi ja maapirn on veel rohelised, vahtralehed ookrikarva krõbisevad, vihm näitab ära kõik Vesivärava tänava lapiteki õmbluskohad. Söön ema toodud koduseid kaerahelbeküpsiseid ja apelsinimaitselisi trühvleid, vaatan, kuidas deemoni süda ärkab ja nädalavahetusel õpin kanji 2 esimest õppetükki neljapäevaseks (mokuyoobi, Puu päev) tööks ja oskan nüüd ligi pääseda süvaveebile... Tahan maalida. Vaatame.. ehk on ka endal aega värvidega olla - värviline maailm paneb sellest unistama, loob soovi luua.. sest ma olengi värviline maailm ja see, kellest see olema sai. Õrnroosa preeriakell aniiskollases vaasis...

Väsimus on hea

Järjekordselt saanud vastuseks "ei", enda arvates kurva, üksildase ja psüühiliselt labiilse inimesena on mul rõõm tunda end normaalsena ja just sellisena: keha üleväsimusest nõrk, sees suur rõõm enda arvates edukalt tehtud koolitööst. Tõeline maraton. Praegu on puhkepaus ehk box`i heitmine - noh, magama lähen. Ja päriselt, töö tegemine pole "selle teema" vältimine, vaid selle tegemine, mida on vaja teha ja ma kirjutasin Talle. Elul on mu jaoks veel palju ilusat varuks, usun seda. Siiralt ja kogu oma armastava südamega.
Ehk: sain uue sõbra, uue kogemuse, uued võimalused. Lühidalt: avara maailma.


Ai!

Lootos

http://www.youtube.com/watch?v=U66L3t68D5A



hõljuda
kõrgel
kusagil
eemal
mittekuskil
elusive
a scent
divine
õitseda
kaljunukil
kõige kohal
tuulte käes
väike lill




täna on jaapani keeles esimene hindeline töö. olen terve päeva õppinud. kardan, kuid.. jah, ma kardan, tunnen hirmu. viha. suutmatust. tahan oma tundeid välja lasta, aga maailm on nii õrn.. ma ei saa neist sedasi vabaks.. jääb vaid alkeemiku tee. aastad. aastakümned. kloostrini, mida juba tean. pean uskuma. õpin uskuma. õpin südamest naerma. südamest.
öö. kaunist tähetäpilist und Teile.


kas olete kuulanud, kuidas süsi laulab? jää? nad laulavad. helisevad

Roosa

mina siin naeratades laules tantsides
olen üdini roosa luust lihast läbi
kuhugi sinna välja mida silm ei näe
kus valgusesse enesesse sulab koidu kuma
oh, õrn ja soe hurmavalt magus siidine rõõm
mässib pehmesse loori udupilve säravasse
jalad tõusevad maast tiivad tärkavad
ja elu on imeline käia oma teed
ees roosad prillid nuusutades roose
roosa taeva all sees roosa maailm
õitemeri roosimoos vaarikad
lootus näha silmi särvaid
ja õnn et olla saan siin just nii
oodata lennata unistada naeratada
Sulle :)

Tere toreda päeva õhtust :)


Beating around the bush


Täna juhtus selline ootamatu asi, mis johtus minu ümberlükkamatust tobedusest ja nunnudusest. Igastahes säran ma juba paar tundi ja loodan, et kauemgi. Little Crazy Thing Called Love. Ajab jah pea sassi ja enamgi. Mo jaoks kõige hullem aspekt on janu, mida on keeruline kustutada, vähemalt mo olukorras. Ju saab selegagi hakkama, üht või teistmoodi. Üks viis on alkeemikute viis, vähemalt ma kutsun seda nii ( ülse ei propageeri siin üldtunnustatud tõdesi, vaid oma isiklike arvamusi ja propageerimine pole nende kohta õige sõna.. pigem olen ullike ja ütlen nad välja sellistena nagu nad antud ajahetkel on ) - no jah, olen nati mõjutatud Coelho raamatust "Alkeemik", mis mulle meeldis jne. Igastahes tähendab see ühest asjast hoopis millegi muu tegemist, kui tavakeele-tavamõtlemise raamidesse jääda ( tegelikult on üks ja kaks üks niikuinii :P ). Janu tähendab seda, et midagi on puudu ja see puudu olev on väljaspool... või tegelikult eneses :P Esimesena haaran ma väljapoole, alles hiljem meenub, et eneses on see vajaminev olemas ja seda mõistes toimub ... janust vabanemine. Vaat nii tark ma veel ei ole, nii osav jne et selle alkeemia-trikiga hakkama saaksin. Seega sirutun Tema poole. Praegu on Tema mu jaoks Vesi. Päike, Kuu, kõik. Sest minus on soov-unelm-teadmine, et ka kaks on üks. Seegi on meistritükk, kuid võimalik. Päris tore tee tundub mulle, kuigi Maailm teekaaslasena on ka vahva ja hooliv. Ja avatud, tal pole kolmanda, neljanda, viieümnenda, kolmekümnetuhandenda kaaslase vastu midagi. Mmm uni. Meenub, et peaks puhkama, et jaksaks ilusat sygist nautida. Ilusat elu, mille ilus osa on ka Tema. Kõike kaunist Teile!

Millal see lõppeb? Palun, et kohe. Sel hetkel. Et kivi mu rinnult ja koorem mu seljalt kaoks, haihtuks. Et klomp mu kurgus sulaks õhuks ja ma hingaks selle välja, vabalt ja sügavalt hingata saaks. Et kivist müürid mu ümber saaks helesinisteks liblikateks, mis sulaksid taevaga ühte. Et piiridest saaksid piiritajad, kes lendaksid pesade pole. Et armastaksin ja oleksin armastatud. Et mu süda räägiks valjult ja ma kuuleksin maailma häält, selgelt ja klaarilt.

Ja avastasin täna enda jaoks Gunnar Grapsi muusika. "Valgus", "Kaotan" ja ei tea, mis veel.... mulle meeldib. Aga jah.. soovitan eelnevat teksti lugeda kuulates "Valgust". Kõlab hästi, valgust kuulates. Tõesti, mu jaoks on need laulud kui pimedasse tuppa ootamatult paistev hele päiksekiir, pimestavalt ere. Kaunis!

~~ ♥ ~ Liblikaotsing :)
http://www.etsy.com/shop/carambatack?page=1

"Siin on sõnad! Sõnad! Sõnad! Jee!" ehk vaatasin seda: http://www.animecrazy.net/bleach-episode-291/192105

ehk täna on see õnnis päev, mil animel "Bleach" uus osa välja tuli. Minu püha päev. Eriline-jumalik on see, et lauludel on inglisekeelsed sõnad all olemas, tavaliselt pole. Paar kuud olen sattunud vaatama "Bleach"-i videote variante, mil pole sõnu toodud. Täna on nad tagasi. Asi on selles, et laulusõnades on olemas, minu jaoks, selle lauluga algavate-lõppevate episoodide rühma sisu. Kandev idee peegeldub-sisaldub ka neis. Ta häälestab vaatajat, st "vaata selles tundespektri osas".


Minu jaoks on "Bleach" midagi... äärmiselt olulist. Ma vaatan seda läbi oma "prillide", minu hingesilmadele räägib see seda, mida mu kõrvad-mõistus vajavad, just seda, mida vajan. Omamoodi harmoonia on saanud olema minu elu ja selle anime vahel, see on saanud mulle kalliks ja armsaks ja sõbraks.

Tõsi.. sellel on omad põhjused, nt toosama hirm. Ma kardan inimesi. Nad teevad haiget. Väga. Just need, keda usaldan. Kellelt ma midagi vajan, kes ei saa mulle seda anda. Elama õppida... õpin seda kogu elu. Kuidas mõista ja aru saada hirmust, hingest, armastusest ja kõigest muust, mis me teel. Ka kurbusest ja vihast, pisaratest. Üksindusest. Kuna ma inimesi pelgan, tuleb maailm minuni läbi teiste kanalite.

Ja ma loodan, soovin, et mul oleksid kunagi samasugused kaaslased nagu Kaname-sama´l.



Ma vaatan Sind oma hingega. Aitäh. Kummardan ja pobisen tänusõnu. Taas. Sest mu ees on mu Sensei. Arigato, "Bleach"

A little bit more. Ootan.
See on üks viis kuidas seda kõike vaadata. Üks viis mõelda. Elu on mu jaoks nii keeruline, sest ma ei suuda vaadata maailma ühel kindlal moel.. olgu, ühel kindlal vaatan: nähes paralleelselt vähemalt kaht võimaliku versiooni toimuvast, nö musta ja valget ja sinna otsa veel tunne "something more", mis on suht sama, et mu majal pole katust ega lage, vaid ma vahin alati ainiti tähti. See on mu mõistus, mu armas arunatuke - laps, kes selg rohelises kõrges rohus vaatab tähti, tahab nendega rääkida ja sõber olla, kuid ei suuda, sest kardab. Taevas on ju NII suur. Hing ja mu mõistuski teab, et ta Hing ongi Tähed, ja seepärast vaatan ma edasi, mis sest, et kardan. Mis sellest, et ma nutan, et kurbus mind lämmatab. Ma vaatan edasi. Süda murdub, sureb, ärkab ellu. Rohi jääb alati alles, tähed ka ja moonid õõtsuvad tuules. Keegi laulab koguaeg, keegi hoiab koguaeg mu käest, aga ma ei kuule ega näe. Ma ei näe, aga olen tänulik. Naeratan, sest meloodia on niivõrd kaunis. Vaikus heliseb.

.. igatsen ja unistan KÕIGEST hoolimata. Nii jääb. Ju peab. Miski pole ilmaasjata. Absoluutselt. Usun seda, siiralt, kogu oma armastava südamega.

& Tartu on ilus, sõbrad on head ja jumaldan botaanikaaeda ja Mõmmi-Aabitsat ja väikesi lapsi ja Päikest :) Ja mõtlen Talle.. alati. See pole halb ega hea. See on lihtsalt tõde.

Kallistan :)