Täna ma demostreerisin üsnagi edukalt oma jäärapäisust ja nüüd leian end Sõnnile mõtlemast, vanemale ja tumedatele juustele ka. Mind ennast paneb see meenutamine arvutiklassis naeratama ja kodus ma naeraksin valjul häälel. Põhipõhjus mu rõõmule aga on vägagi tõenäoliselt päike, mis isegi siia, majade vahelisse prakku tee leiab ja kõik helgemaks, kergemaks, paremaks, lootusrikkamaks muudab ja kõiksugu tondid eneses lahustab. Tunnen, et just praegu olen ma kogu südamest tänulik päikesele ja kõigile teile, kes on mu elus ja mälestustes kui killud päikesest - annate hingele sooja, teie heleduses kaovad tondid. Justkui seisaksin päikeselaigus.
Ja mis selle Kojikiga? Teab kes teab :D
Ma parandasin oma blogis silmariivanu ära :)
ReplyDeleteJa tead?
Ma avastasin täna end sinu peale mõtlemast: Head naistepäeva, mu väike! :)
Sa oled mulle kallis, (mina veidi totu,) aga siiski.. päike loojub nii ilusti praegu Emajõe kallastel, et Sa lihtsalt tulid meelde..
Kaunist kevadet, mu armas! :)
Sulle ka, kallis õeke, mu väike päike :D ! Kallistan kõvasti.
ReplyDelete