Hirotta 4

Musta ilme muutus. Mööda koridore ja tube ei käinud enam rauk, vaid noorik. Nõtke ja sale, köitev. Ta pilk oli sama, kuigi - selle teravus polnud enam looritatud. Enam ei kaitsnud see maailma. Kas tal oligi tuba? Ta oli pigem kui tuul tubades. Liikumine. Naer. Valju, soe ja lõikav. Suvi. Üks päev tuli ta hommikusöögi ajal uksele ja ütles: "Kutsuge mind Klaaraks", naeratas ja läks. Püsimatu, muigas Jääger ja rüüpas oma musta kohvi, "kuid tubli. Hakkaja. Kuid püsimatu". Klaara.