Kogemata

Ja tühjus vaatas vastu
pimedas, katusel
laskus kullina mu kõrvale
andes maailmale näo.




Avaldasin eile Facebookis selle lühikese luuletuse. Nüüd siingi. Kuid lisan siia ka killu selle taustast. Need luuleread on vabavärssi ümbersõnastatud juhtum rollimängusessioonist. Mu tegelane oli just avanud end rohkem kui ta seda kunagi teinud oli ja saanud vastuseks: "Mul oli magamaminek plaanis". Ta ütles, et tuleb järgi ja jäi katusele. Mahajäetud linnaosa, tähed taevas süttimas. Ütlesin oma mängujuhile, et mu tegelane vaatab tühjusesse ja tema vastas naljatledes, et tühjus vaatab vastu. Ja siis, et tegelt nagu ei vaata ka, kuid üks lind lendab üle. Seepeale mina, et tegelane sirutab käe välja ja... veeretasin 10 (d10-l, seega maksimumi), mille peale lind laskus tema juurde maja katusele ja vaatas pimeduses ta poole, enne kui taas lendu tõusis. See oli üks üksildaseimaid hetki mu tegelase elus. Hullumeelne unistus oli ta jalgealt varisenud sama kiiresti kui see oli end loonud, tühjast õhust tühjaks õhuks. Mu mängujuht ei kavatsenud anda mulle filosoofilist elamust, kuid kogemata ta tegi seda. Selles kullis oli maailm, mis oli justkui mu tegelase jätnud. Ta tuli ja täitis üksinduse. Pärast linnu lahkumist mu tegelane naeratas, läks ja embas tugevalt enda kalleimat ja ... tema embas vastu. http://www.pinterest.com/walendra/angelica-aka-ruby/

Ja natuke draamast rollimängus. Mu gõmm ei naudi draama gõmmamist, ta kaldub pigem seikluse poole, kuid saab draamagagi hästi hakkama. Seega, jah, mina kui mängija pidasin vajalikuks, et mängust ei puuduks tegelase eraelu ja emotsioonid - omamoodi sellepärast, kuna ma hoolin oma tegelasest ja tahan, et ta ei peaks kõigi nende tihti ülejõu seiklustega üksi silmitsi seisma. Ning suutsin olukorra ka gõmmi jaoks põnevaks teha, seega kõik võidavad. Samas tean valvel olla, kuna emotsioonid kipuvad lekkima, mõlemas suunas ja arvan, et rootslaste termin "bleed" ehk "veritsemine" on väga tabav, vahepeal kipuvad üheks muutuma need, kes peaksid olema kaks. Mängija ja roll. Looja ja looming. Mu rollimängu tegelane kasvab mängude läbi autonoomseks osaks minust, kel on õigus olla tema, tema maailmas ja mulle jääb vastus jääda endaks. Samas aitab roll rollimängijal end paremini mõista, painutab vaatenurka. Rpg on minu kui algaja kirjutaja arvates vahetum ja intensiivsem kui kirjutamine, kuna keskendun 100% ühele tegelasele mitte raamatulehti täitvatele kümnetele, sadadele ja ta on mu ainus aken sellesse teise maailma, ainus. Lühidalt - rollimängijatele-larparitele teada-tuntud tõde, nagu palju sellest, millest siia kirjutasin - rollimängul on omad ohud ja võlud, on risk ja vastutus. Isiklikult, minu elu on selle pooleteise aasta jooksul, kui rollimänguga tegelenud olnud, muutunud rikkamaks ja elusamaks kui ma oskasin kunagi arvata. Tõenäoliselt on oma "süü" ka selles, et rollimängijad on ka väljaspool mänge fantastilised tegelased. Aitäh :)