Vahepeal tunnen, et olen tundetuks muutunud. Õigemini, olen end veendunud, et ma eksisin ja eksin ning tõenäoliselt teen seda alati. Tõsi, ma ei taha eksida, sisimas. Ma ei taha olla külm ja kalk, kuid sellisena ma end tunnen - kaljuna või kaljul, üksikul ja kõrgel seisjana, mis on sama kui põlvitada sügavaimas orus, sest see on olla üksi. Mul pole enam mu tiibu, sest ma olen kaotamas usku... mõned suled veel lendlevad mu ümber.. unistusest unustusse