Eile (üleeile, kell üle kesköö juba..) rabati mind jalust , kui mulle õeldi täpselt seda, mida ma olen päris kaua kõige rohkem kuulda tahtnud. Nojah, kui on tegelemist vaikivate tegelastega, on hea, et ellu satub ka mitte nii vaikseid ;D Igastahes olen ärevil, näpud sügelemas, kuid ikkagi hirmul. Ma olin alla andnud. Kuid eile läksid mul vaid mõtlemisest ...le silmad märjaks ning ainus, mis mind sellest päästis, oli brownie. Ma TAHAN, kuid kõik ei taha seda mida mina tahan ja see mind tagasi hoiabki, hirm olla takistuseks. Pole kahtlustki selles, mida ma tunnen. Mittemingisugust! Seega walking on ning saab jälle enda otsustest taganetud, aga mis sellest - ma ei kuuletu neile. Minu üle valitsegu miski hoopis vägevam.
& I likes Gotsu! :D
No comments:
Post a Comment