Hirotta koneko no byoudou ~~ Hüljatud kassikeste võrdsus

Oled sa kunagi olnud kohas, kust ei saa enam edasi ega tagasi? Mitte, et teed oleksid kinni või lahti, vaid tee jalge alt on kadunud. Põrgu ja taevas ehk all ja ülal on samuti läinud, õigemini saanud millegiks, mida vaid sina saad defineerida ja seega luua. Just seal ma olengi ja sealt vaatan sulle otsa. Kus oled sina? Ma ei tea. See on väljaspool minu piire ehk ma veel pean neist piiridest kinni, loon neid meie vahele. Vaatan, kuni enam ei suuda - su vaatamine teeb mulle haiget, kui sa seda veel ei tea - ja tõstan käe ning kerkivad müürid. Minu valdused. Mõttes ehitan endale maja, milles väikesed ja hubased toad ja akendest paistmas avarus, millest lapike on minu - minu oma aed. Sinna, oma väikesesse kodukesse kolib minu pere, mu sisemine segadus kõigi oma nägude, kujude ja tujudega. See pole minu lava - lava on see, kus oled sina, kus keerleb see tants - see siin on mu tagala, mu kindel kants ja varjupaik. Kodu, mis on ka kodutul. Siinne ei ole lavastus, vaid kurblik tõsielumäng, kus nutetakse häbi tundmata ja läbi pisarate vaadatakse päikest. Siin vastutatakse, sest siin on pisarad vihm ja rõõm päike. Siinne variseb ja siinset ehitatakse taas üles.. õrn on mu kindlus väliste tormide ees, kuid veel pole ma andnud alla ja kütan tube, harin aeda ja joon teed, hammustades kõrvale koduaia marjadega plaadikooki. Sa oled eemal, saates siia torme ning tuuli, mis vahel ajavad pilved päikese eest. Mina, me kõik, kes oleme siin oleme andnud sulle võimu kontrollida siinset ilma. Mõni meist leplikumalt, mõni ei ole lõpetanud kirumist, et kuidas nii üldse saab ja siin on üks, kes on laotanud kogu selle maailma su jalge ette üheskoos oma hinge ja südamega..... "kui juba nii, siis olgu", tunnistab kõrgimgi oma kaotust ning vaatab kardinate vahelt taas tuulisele väljale, kus sügismaru ei säästa ühtki lehte.

"Kuule, pätakas! Mis siin toimub! Appike, sinu kööki laskmine võrdub sinna uputuse kutsumisega." - "... . Juba koristan!" - "Oh teid küll". Ronkmustade juustega teismeline patsutab väikese linalaka pead ja lokkis helepruunide juustega naine vaatab neid köögiukse vahelt, näol emalik naeratus. "Hei, Pähkel, sa üleval", ütles mustajuukseline Ronk ja läks Pähkliks kutsutud köögiuksel seisja juurde, "kuidas su enesetunne on? Sa oled päevi omas toas olnud... krt egas sa öösel ringi hiili?" Pähkel naeratas küsijale oma tavapärast naeratust ja naeratades ütles: "Kõik on hästi". Ronk tundis, kuidas ta viha keeb üle, kuid hoidis end tagasi - aga oli näha, kuidas ta silmad leegitsesid, kui ta rahuliku häälega ütles: "Tore. Söök on pliidiserval soojas. Kannus on teed, saad lahjendada. Piparmünt, nõmmeliivatee ja metsmaasikas. Elvin Pähklike, chanto tabenasai kudasai," ja läks ära suurde tuppa, pani telka käima ja kadus oma maailma. Ta tundis, et ta lihtsalt ei suuda rohkem, ta mõtles... kui mitmendat kord ta seda mõtles? Ta mõtles,ta surus nuukseid tagasi, neelas pisaraid alla, ta mõttetes keerlesid vaid sõnad: "Kui kaua veel? Kui kaua?" - "Näe, sa unustasid enne magustoidu", kuulis Ronk äkki kesk oma tumedat olemist ja vaatas hääle suunas. Linalakk Valgeke istus ta kõrval, käed ettesirutatud koos taldrikuga, millel oli vaarikate ja maasikatega pirukas, kaks jäätisekuuli otsas. Igaüks saab ühe kuuli, ta teadis.. st Valgeke oli oma kuuli talle andnud. Seepeale Ronk naeratas ja tõusis üles: "Sööme koos", jooksis siis kööki ja naasis sealt teise tordikahvliga ühes käes ja teises taldrik teise pirukatükiga. Ta veeretas teise jäätisekuuli oma õigele kohale ja ulatas selle Valgekesele, kes seepeale andis Ronga kätte enda käes olnud taldriku. Ronk vajutas teleka kinni ja koos sõid nad magustoitu, vahepeal jutustades, vahel naerdes, kilgates.

Jääger oli koju jõudnud, sättis kuurist toodud küttepuid pliida kõrvale ja alla orvadesse. Siis tõusis, võttis vihmamärja vammuse seljast ja pannud selle pliida kõrvale nagisse, seadis sammud kohe toidu ja tee poole. "Tore, metsamari ka sees. Kas meepurk on tühjaks saanud või on seal veel?", küsis ta köögilaua taga istuvalt ja õhtueinet söövalt Pähklilt, kellel oli hetkel just suu täis ja seega ta lihtsalt võttis laualt meepurgi ja näitas, et seal sees mett veel küllaga. "Tore. Aaa, sain mesinikult ka purgi", ja ta tõstis oma seljakotist lauale purgi kanarbikumett. "Ja," lisas ta, "tõin sulle uued värvid ka", ning asetas Pähklikese ette lauale karbi guaššidega, mille külge oli kummivõruga kinnitatud kolm eri suurusega pintslit. Pähkel võttis pinstlid karbi küljest ja avas selle. Võttis sealt välja rohelise värvi ja nuusutas seda. "Need on need värvid", mõtles ta, "need ainsamad", ja jäi pisarateni liigutatuna, nii õnnelikuna vaatama seda tumerohelist värvi, millest levis tuppa magusrohelist õunalõhna... .

Neiu vaatas oma varbaid, lasi siis jalal taas vette kukkuda. Varasemast õppust võtnuna tegi ta seda piisavalt vaikselt, niiet vett üle vanniserva ei pritsinudki. Siis aga laskis ta endal vee alla vajuda, puhus sealt mulle üles ja vaatas. Kõik tundus talle sealt erinev. Sellepärast ta armastas õhunappust trotsides vee seest üles vaadata kas suvel meres vee all päikese järel ujudes või basseinis päikselaiku jälitades või siis üle vanniserva värelevaid küünlaleeke vaadates. Mingi hetk saab õhk otsa ja peab naasma kuiva maailma, kuid õhtutel nagu see ei kiirusta keegi tagant ja saab kordi veel naasta veealusesse vaikusesse ja olla eemal, peidus, varjatud.

Ronk viis diivanile magama jäänud Valgekese süles voodisse ja uinus ise tüdruku kõrval, pea Valgekese voodiserval. Jääger laotas teki üle Ronga õlgade ja läks heitis ise riidest lahti võtmata kõrvalvoodisse ja jäi ka kohe magama. Elvin oli üles seadnud molberti ja maalis, unustades ära aja ja ruumigi. Neiu pani hommikumantlile villase teki üll ning, jalad pliida ees soojas, avas oma sülearvuti ja kirjutas blogisse tänase päeva kirje.

Hommik. Praemunad, pannkoogid ja kirsimoos. Lõuna kakao ja muffinitega. Ikka on hea, kui mitu naist ühe katuse all elavad, kihistasid nad lõunalaua ääres muffinipabereid hammustusejagu eest tõmmates. Elvini öine šedööver rippus juba köögi seinal ja selle kuldsed toonid tõid hallil päeval tuppa päiksesära.


Kahe päeva pärast ei väljunud Pähklike enam enda toast ja nädala pärast ta lahkus, jättes oma majanurgakese tühjaks. Maal köögis jäi alles teda meenutama nagu ka perepilt konjakikapil: kelmikalt üht silma kinni pigistav Pähklike, pulgakomm suus, naeratamas - siis veel siiralt ja tõeliselt. Sama naeratus oli ka selles maalis. Majja jäänud tüdrukud mõistsid, et oma viimase naeratuse oli Pähklike neile, just nende jaoks! sellele maalile kandnud ja kuna tema pisarad - ainsam, mis talle oli jäänud - olid neile liig valusad vaadata, oli ta läinud. Rongale meenus pilt kohvikus, mis oli Pähklikesele väga meeldinud - naine, kes hoidis revolvrit oma oimukohal - ja hirmuvärin käis tal läbi keha. Jääger märkas seda ja mõistis, kuid uskudes ja lootes parimat ajas selle tondi eemale ja pani Rongale käe ümber, kes see peale toetas oma pea Jäägri tugevale õlale. Jäägrile andis kindlust juurde tõik, et Pähklike oli värvid kaasa võtnud. Sellest teadmisest lihtsalt õhkus rahu ja see jäi talle jõuandjaks päris pikaks ajaks. Kui kõrvale jätta see, et üks neist oli teadmata ajaks lahkunud, möödus elu Kassimajas nagu see oli olnud enne - võibolla jah.. käidi tihedamini postkasti kontrollimas kui varem.



Neiu vaatas vee alt üles. Küünalde kuma. Öösel peksis vihm vastu akent. Õunad olid puudelt korjatud. Kõik oli vaikne, külm ja kõle. Lehed olid läinud ja jätnud avara raagus ruumi, mille hõivas nüüd taevas, mis oli alatihti hall. Erinevad hallid. Tulid päevad, kui halli sekka värvis päike maale, mis võtsid ta hinge kinni. Esimene päev, teine ja need ei lakanud. Ta vaatas ja imestas - okas rinnus, kuid südamest tänulik, neelas ta pisaraid ja naeratas taevale vastu.

Jääger rääkis kamina ees sokkude pulmast ja kartustest, et talv saab olema karm. Kassimajaski tehti suvel vihtasid ja korralik olnud õunaaia saak ootas hangi ja härma. Tulidki esimesed lumed, lindude toidumajja pandi rohkem teri kui varem ja pekkki riputati välja. Enda tarbeks võeti panipaikadest välja käpikud ja karvamütsid, villased sokid ja vildid ning pikkadeks talveõhtuteks säeti valmis kõik aja täitmiseks tarvilik, lõngadest klaasivärvideni, head raamatud ka. Nii nad tulid, kõledad hinge matva taevaga päevad. Üha tihedamini oli üks või teine kadunud, jõuluaeg ju lähenemas ning Kassimaja kitsukusest hoolimata taheti ja tehti üllatusi. Pimedasse aega helgust toomaks põletati tihti küünlaid ja ehiti kodutehtud ehetega ära maja ja seda kaitsvad kuused. Sel õnnistatud päeval viidi metsalastele head-paremat ning anti kätte jõulukingid. Metsa varjust vaadati, kuidas linnas saabus tulede säras uus aasta ja kuulatati, kuidas pärast seda vaikus taas maad võttis.

Metsaretkedel käidi läbi ka soost ja rabast, kuulati ja vaadati. Lasti talvel end vallutada, valgel end matta, jääl end katta. Räägiti vähe, aga peeti vana kombe järgi videvikku ja ses valges vaikuses tundus vana nii lähedal ja oma. Raagus puudel ja lumel askeldasid talvelinnud. Lindude söögimaja kees elust, mis sealt kestma jäämiseks abi otsis ja sauna lähedal õue ja metsa piiril käisid metskitsed vihtasi söömas ning haavikuemandad ei hoidnud eemale õunapuudest. Nähti langevaid tähti ja virmalisi ning niimõnelgi müstilisel ööl istuti maja ees verandal, tekid ümber ja kuulati, kuis ulgusid hundid. Mets elab.

Jõulumaiust, hea ja paremaga glögi joodi palju ja tihti tehti seda oma aia õunamahlale vürtse ja pähkleid-rosinaid lisades. Saia sisse pandi rohkem kardemoni ja safranit ning ei koonerdatud ka rosinatega. Talvine kaamos tehti seega tasa lõunamaa vürtside tulisusega, neisse kätketud päikeselõõsaga. Kaaned keerati hoidistelt, kompottidelt ja moosidelt, küpsetati ise saia ja leiba. Vahel käidi linnas varusi täiendamas, alati oli laual kauss mandariinidega ja vahel ka vaas lilledega, hoidmaks elus teadmist suvest.


Ühel õhtul istus Neiu taas akna ees. Ta vaatas aknaklaasi peegelduselt, kuidas Valgeke ja Ronk Memoriid mängisid ning avatud ukse vahelt nägi, kuidas Jääger köögis askeldas. Ta nägi ka Pähklikese maali ja vaatas siis pilti selle kõrval. Nad ostsid ära Pähklikesele meeldinud pildi ja riputasid selle, tema ahastuse ta viimase naeratuse kõrvale. Valgeke oli esimesel õhtul seda oranži taustaga pilti vaatama jäänud ja sel ööl ka nutnud, kuid päevade möödudes harjus ta selle olemasoluga ja nüüd ei teinud ta sellest enam väljagi. Võibolla teeskleski ta, et pilti pole, kuid ... aga Ronk oli hakanud temaga väga palju aega veetma ja ehk unustas Valgeke pildi tänu sellele. Neiu vaatas välja öhhe ja kuulas kõrvaklappidest U2 "Stuck in a moment"-it ning mõtles talle: kui kaua aega on möödas sellest, kui ta nad tänavale jättis? Hetkeks naeratas, lahkelt käe ulatas, kuid selle kohe ka tagasi tõmbas ja edasi tõttas. See hetk oli ilus ja valus, kuna hetkeks andis see lootuse, hetkeks oli kõik olemas ja juba oli see läinud. Keegi ei teadnud, miks see hetk kestma ei jäänud ja samas tundsid nad kõik, et see kestab ja seda päikese soojuses, tuule vihinas ja lume säras. Ta vaatas jäälilli ja tõmbas pikki neid näpuga mööda klaasi, lauldes ise üht armastatud laulu. Pühkis siis silma sinna vargsi ilmunud pisara, tõusis äkki üles ja tõttas Jäägri juurde kööki.


Taevasse oli ilmunud teinegi päike, vana selja tagant näitas ta end ja nii, kuidas vana taandus, näitas ta end üha rohkem. See uus päike oli võõras, kuid tema sära oli pehme ja lahke. Nad ei teadnud, kas sellest noorest päikesest või vanast või hoopis kevade saabumise ootusest ja teadmisest, et see kindlasti tuleb .. oli valgus tihti kullakarva, meekarva ja kõik justkui helises maagiast ja võlujõust. Nad justkui kuulsid juba lillede tärkamist, ojade nirinat, lindude laule, pungade pakatamist ja nägid suvist valgust voogamas läbi tiheda metsa, tundsid suus kirsside maitset ja jalge all lehtede krõbisevat kuivust, kuulsid hirvesokkude mõirgeid. Kõik oli, kõik oli korraga. Aeg ei möödunud päevade kulumisest hoolimata, taevas langesid tähed ja oli nii kuu- kui ka päikesevarjutusi, kuid oli vaid see hetk. Noor päike vana varjust, miski värske kiirgamas. Miski noor ja võõras. Neiu muretses endale teleskoobi ning unustas mõneks ajaks klaviatuuri ja kui ta selle juurde naases, tõi kaasa salapärase laotuse sära ja pimedust.




Ma jään siia, Kassimajja - mul on siin hea. Ei, ma ei oota. Soovin sulle siiralt edu ja vabandan oma rumaluse pärast, mu kalleim sõber. Mul on siin tööd teha, maid avastada ja sinulgi on teod, mida teha. Mu valduste väravad on sulle valla, kuid kutseid välja ma ei saada. Võibolla kuuled neid tuules.. kui kuuled, siis tule.