Teo tapja

Üks ulmetoas (selle nädala neljapäeval) kirjutatud lugu. Siin pole küll nimesid ja mõni näeb ka teistmoodi välja ja üldse on tundelaad teine, kuid kas tunnete ära? ;) Muidu sain parajalt kriitikat, st ma olevat kirjutanud väga ähmase telliskivi ehk ma vist vahel tõesti kirjutan nagu ma joonistan :D


Mõttejätk katkes. Vaikiv tühjus laotus üle silmade, kõrvade ja külmas ära südame, mis kukkus õhku rippuma jäänd käte vahelt vastu maad kildudeks. Päevi, nädalaid vaatasin end nendest veripunastest kildudest – mind oli saanud nii palju ja nii vähe, olin kui hävinud.

Lõke. Ta tegeles põlvedele toetatud mõõgaga, õigemini selle käepidemega. Tema naha ja tera vahel oli pargitud hirvenahk, mis vastavalt tema liigutustele krudises. Metsamuusika, lõkke praksumine ja see krudin, metsahääled kui olla lubav taust. Kuulsin sel ööl rahu, üle pika aja ei lõiganud vaikus mu olemist – ehk polnud ma enam nii habras. Olin loobunud valedest, ehk sellest nüüd see rahu. Tõstsin oma pilgu maast, et vaadata tuld ning märkasin, kuidas ta mind silmitses.Ta näol mänglesid varjud, ta tundus kasvavat välja sellest ajast ja kohast – metsik kui mets. Hakkasin temaga rääkima. Mingi aeg võttis ta välja tubaka ja piibu, andis seda ka mulle popsutada. Unele me ei mõelnud. Vahel me vaikisime ja vaatasime tähti. Taevas oli selge.


Ma ei mäleta millal ja mille peale, kuid sel ööl üles ta mulle miskit, mis jäi minuga ja on seda praegugi. “Lihahaav paraneb. Tõsi, sellega võib kaasneda vaimne trauma, kuid haav ise paraneb. Hinge löödud haav aga jääb, jääb verisema ja värskeks. Needki paranevad, neidki saab ravida, kuid tarkust selleks on vähestel. Seega miks peaksin ma lõikama liha? Mõõka aga ei saa elus hoidma igaüks, kuid keegi imbetsill on kõigile andud tera, mis lõikab hinge ja seega nad taplevadki, surres ja surmates enne hauda lugematuid kordi. See annab neile küll võmaluse ka mitmeid kordi sündida, kuid see on teise aja teema,”ja ta vaikis. Me rääkisime sel ööl küll veel, kuid enam mitte sellest. Ta oli mõõga käepideme korda saanud, vahetanud ära selle narmendanud ja kulunud naha, nüüd puhkasid ta põlvedel ta käed.


Klaas oli tumenenud. Verest vein. Vaatasin veel kilde, kuid olin juba mujal. Kuskil olid killud taas liitunud, kuskil olin ma taas olemas. Vaatasin kilde, kuid teadsin, et lähedal on hetk, kui pean tõusma ja minema; minema sinna, kus leian eest end. Teadsin, et kui see peab nii juhtuma, tunnen end ära ja leppisin ära ka võimalusega, et jäängi ekslema. Olen ka esklemises, olen kõigest hoolimata. Metsa rahu. Öö pimedus ei himutanud mind enam nagu varem. Olin kartnud ebaselgust, vastuste puudumist, kindluse puudumist omaenese näos; seda, et peeglist nägin ka teda, valu, piina. Meie mõlema oma. Nägin seda ka siis, kui enne toast väljumist tahtmatult end peeglist vaatasin – hetkeks, juba olin ma tänaval, teel. Mu silmad olid tumedamad, kildude karva ja muigasin, et olgu siis nii. Sirutasin käe välja, tajusin maailma lõimi, neid arvukaid, mis olid mu kätte antud ja haaranud ühest, tundsin jõu ja kiiruse lisandumist oma sammudesse.


Märkasin, et ma polnud enam üksi. Mu kõrval mööda silla käsipuud käis minuga ühes sammus must panter, kes varsti käis mu kõrval mustapäise naisterahvana. Üks hetk võttis ta justkui muuseas põuest miskit valget ja jälle nägin silmanurgast käsipuul pantrit. Seekord oli see valge. Laternate kumas kiirgas ta kuldselt. Nautisin tema ilu ja graatsiat, kui äkki ta käik paisus jooksuks ja siis lennuks valgete tiibade toel. Hetke ma seisatasin üllatatuna ning juba tõmbas naine mustas naeratades mind kaasa. Polnud peatumise aeg, kuid seegi tuleb, andis ta nii mõista.


Teine öö. Teistmoodi pimedus. Linn. Inimtühi tänav, parkimisplats. Kaklus. Ta rusikas möödus mu näost paari millimeetri kauguselt. Vist inertsist püüdsin tabada temagi nägu, ta blokkeeris mu hoobi edukalt. Hetk hiljem olin hüpanud õhku justkui animates ette ta katset niita mind jalust. Leidsin end õhust, tühjusest. Tegutsedes selles tühjuses haarasin ta õlast ja temast toetatuna lõin jalaga teda teise õlga ning lasin temast kohe lahti. Laskusin maha ja nägin teda eemal lamamas. Juba olin tema kohal, käed ta kõril. Järgnev oli lihtne, liigagi lihtne ja juba see juhtuski. Söed. Tema silmades. Nägin taas lõket, end öö silme ees. Lasin lahti, eemaldusin, pilk temal, ta veel hingitsevatel silmadel – veel hetke nägin ma teda ja juba ma pöörasin selja. Tühjus, vaikus, tumedad killud ja tee. Pidin minema. “Vabandust. Ma pean liikuma”. Vihma hakkas sadama, kuid kassidki suudavad harjuda.