"Ma arvasin, et ta ei taha mind näha ...", mõtles Must vaadates enda ees diivanil istuvat Ronka, aga seal ta oli. Käed põlvedel, nende külge klammerdumas; pinges, ringi vaatamas - aga ta oli seal, tema ees. Jääger tuli kandikuga, pani sellelt lauale 3 tassi teed ja taldriku küpsistega, kuigi Valgeke tuli koos temaga, särgisabas kinni. Nii istuski Jääger diivanile, haaras väikse tüdruku sülle ja arutelu algas. Neiu oli jäänud kööki, kuid kuuldekaugusse ja kui hääled kõvenesid ning muu seas kuulis ta Ronka valust valjult ütlemas: "Sa ajasid ta ära!", jooksis ta teiste juurde ja jäi lävel neid vaatama.
"Tere", ütles ta Mustale ja istus tema kõrvale, pannes nagu muuseas käe tema kortsunud käele. "Ära süüdista teda. Ta tegi seda, et meid päästa" - "Kuid.. ta läks ära", surus Ronk nutust värisevate huulte vahelt. Jääger silitas Valgekese pead. "Ronk oli tema pärast riskinud, nad kõik. Valgeke, väike Valgeke", mõtles ta ning hakkas rääkima. Ta rääkis, et maja on vaja taas üles ehitada - see on hävingust päästetud ja osaliselt taastunud, kuid on osi, mis vajavad teadlikku tähelepanu ning pööras siis oma pilgu Musta poole: "Me vajame su abi, Vanaema," ning too noogutas.
Tuba pööningul jäi hämaraks, kuid sealgi said põlema küünlad ja kaminas praksuma tuli. Siis said aknalauale lillepotid ning eri suuruses savipotid seemnetega idanemas mullas - aeda, oma köögivili, suve- ja kevadlilled - ning tuppa sai valgus, kiired mänglema hõbehallidele juustele ja pärlikeele kaelas. Kaks helehalli silma vaatamas maailma, targalt ja rahulikult: kõik on omal kohal.
No comments:
Post a Comment