Hirotta 2

Nii.. prooviks jooksvalt Hirotta koneko no byoudou´le järge kirjutada.. süsteemis a la Db :)


Jääger läks treppidest üles, hingas sügavalt sisse ja välja ning vajutas ukselingile. Uks polnud lukustatud, see polnud vajalik. Ta püsis oma piirides... kõigest hoolimata.
"Tule, lähme välja", tema sõnadele kostis pimedusest vastu tasane urin. Jääger jätkas: "sa vajad õhku". Vaikus. Mõne minuti pärast kostis sahinat, riie mööda põrandat ja siis küünte klõbinat. Varjude vahelt astus välja üks must loom. Ta nägi nõrk välja. Kaetud armide, poolparanenud ja veel paranemata haavadega; korbad ja veretilgad tumedas kohati pulstunud karvkattes; kuid silmades välkumas miski, mis tema närusest välimusest hoolimata tekitas hirmu ja õudu. See loom, pea Jäägerile puusa kõrgusel, möödus naisest ja läks tema ees treppidest alla. Jääger heitis pilgu veel tuppa - pimedus... ja sulges siis selle ukse.
"Valge!" hüüdis Jääger alla jõudnuna ning hetke pärast jooksis tema suunas teine loom - valge, täies elujõus - karv kiiskamas, silmades malbus ja leebus. See valge peatus Jäägri ees ja vaatas talle küsivalt otsa. Jääger silitas ta pead ning lausus talle pea sosinal: "Vajan sinu abi. Temaga", ja vaatas siis musta looma poole. Valge langetas pea justkui noogutades, käis korra pehmelt Jäägri reie vasta ja läks musta juurde. Jääger avas maja ukse ja nad läksid õue.


Oli keskpäev. Päike säras lumelt vastu, õhk oli külm ja karge. Jääger hõõrus oma käsi ja puhus neile sooja hingeõhku peale - külm käis ta kinnastestki läbi. Loomi aga ei tundunud külm häirivat. Must lonkis mitte millegi vastu huvi tundmata ringi ja valge püsis tema lähedal. Kodust eemal, kui maja enam puude vahelt ei paistnud, pöördus must valge poole.

"Miks sa seda teed?", mille peale valge vastamata edasi käis. "Sa oled ise ka näljas", kuid valge käis edasi, kuni peatus ja vaatas mustale silma ning ütles: "See on minu valik" - "Sa oled näljas" - "Jah" - "Sa ei saa kaua nii kesta" - "Miks ma peaksingi kaua kestma?" - "Sa vajad toitu" - valge vaikis veidike ja lausus: "See nälg ongi minu toit", ning peale seda loobus must ja käis, vahetevahel õhku nuhutades, pilke ümbritsevale talvisele metsale ja eresinisesse taevasse heites.


Majas tagasi naases ta tõrkumata oma tuppa, Jääger sulges ukse ja läks alla. Seal ootas teda Valge. Ta silitas teda taas - Valget lihtsalt tuli silitada, käsi justkui iseenesest tõusis seda tegema - ja loom nautis seda, andes oma tänust aimu pehme nurrumisega. "Aitäh, Valgeke...", ütles Jääger, millele Valge vastas: "See on minu osa. Tema kannab minu arme ja kuigi ma ei tea, miks ja kuidas ta seda teeb ... saan ma tänu temale kõigest hoolimata lennata. Seega.. on minu osa teda valvata", ning ta vaikis... kuni muundus Jäägri silitava käe all. Taas paitas naise käsi lapsepead ning väike linalakk vaatas talle otsa silmadega, milles oli vaid üks küsimus: "Mida vahvat me nüüd teeme?"