Mh.*
Ilus ilm = jalutuskäik pargis. Täna käisin esimest korda Russalka juures, mere ääres. Päike oli loojumas, meri heledam kui taevas. Sile. Külm oli. Aga päike kuldas puid, kollased-punased toonid kumasid soojalt, muinasjutuliselt. Lilleaeda jõudes lausa tundsin, kuidas need kirkad värvid mind ravivad. Mul pole vaja teda, kuidas ja kes mind ravib, et see juhtuks - mõnikord ma märkan seda, kuid tavaliselt mitte. Kui märkan, siis tänan ja tahaks rõõmust nutta. Nutta. Muidu nutan muudel põhjustel. Sees on nii palju, mis tahaks välja. Mitte nii rõõmsat. Kuid elu on ikkagi ilus ja imeline. Nt kool ja sealsed inimesed - intelligendid. Ehedad. Tagasihoidlikud ja karged. Imetlen neid, sest tunnen end absoluutse vastandina neile, koerakõrvadega pätakana. Ah, tean, et olen liiga karm, kuid... ikkagi! Ma poleks nii, kui ma oleks hea... kummitab peas, ükskõik kui positiivne ma olla üritan. Aga ma olen positiivne, fake it til you make it ja elu läheb edasi. Elu, mida ma armastan. Päike tuletab seda mulle meelde. Kuu ka. Maailm :D Jah, inimesed ka. Tänan Teid!

*Koerakõrvse pätaka keeles tähendab see ükskõik millist kellaaega v ajamäärangut v vastavat tervitust. Universaal, mis mahutab palju.