Hirmust, et keegi seal ülal märkab, ja võtab sellegi minult ära - mul on saanud kombeks uskuda, et millegi väga soovimine, millegist unistamine on parim viis kindlustamaks seda, et see asi mitte kunagi ei juhtu. Siis tekib lõhe unistuse ja reaalsuse vahele - unistus on nii kauge, niivõrd võimatuna näiv.. eriti kui teel selleni on tagasilöögid ja neid on... Mu õrn kartev süda jätab siis löögi vahele ja tõmbub eemale, üritab peitu pugeda. Samas :) on ta kangekaelne ja järjekindel uskumaks, et ta võib eksida ja et kõik võib teistmoodi olla ja minna. "Ma ei pruugi veel kõike mõista, täielikult", "iga asi omal ajal", "kõigel on põhjus" on minu motod ootamisest-elamisest rääkides. Jah, ma vaatan ja olen tulevikus ja mitte hetke ilus. Ma kardan hetke nagu kõike muud, peidan oma silmi tema eest nagu selle eest, keda armastan, et ta ei näeks mu ootusi ja lootusi, et ta ei näeks mu kurbust tunneks kohustust mu meele järgi olla. Varjan oma silmi, et ta käituks oma südame, mitte minu tahtmiste järgi, sest tõeline armastus on ju see, kui kõnelevad südamed, mitte nõuavad ja alistuvad mõistused.
Ja nii on raske elada. Minul, kes ma olen vaid kübekesest teadmisest-tundmisest osa saanud, kübeke kõike mõistnud ja kes ma alati kahtlen ja uskuda kardan - mu jalge all pole kunagi kindlat pinda ja tunnen end alati uppuja-kaotsi minejana, sest ma pean ellu jäämiseks, hingamiseks suutma võimatut - käima vee peal. Uskuma. Aga ma upun, kardan... mõnikord ma ei jaksa enam karta ja hirmu tunda ja upungi ja ärkan ja näen korraks maailma tõesti teisiti, ilma hirmuta - kui iga asi on oma kohal, täpselt nii nagu peab, kus kõik kiirgab ja kus on kerge ja selge. Need korrad-hetked ei kesta kaua, sest ma kardan uskuda, sest ma kahtlen.. Olen üritanud.. nii jääda, kuid pole suutnud.. mind on olnud kerge rööpast välja viia.. ma ei ole uskunud.. kuid tahan alati uskuda. Sisimas. Sisimas ma hüüan välja oma südamesoove, seal säravad mu unistused päikestena, mürisevad äikesena. Loodusjõud ja loomisjõud, unistused on jõud luua, tuua midagi sisimast nö välja - tubli teoreetik-esoteerik olen.. arglik praktik, kes edeneb aeglaselt. Kuid nagu Pärl on öelnud, nagu ta kuskilt-kelleltki on kuulnud: "Ära muretse, sul on terve igavik aega". See "igavik" tundub sooja ja hoolivana, sest tema on mulle seda rääkinud... tema, kes on mu vastu olnud soe ja hooliv. Kui need sõnad mulle meenuvad, naeratan ma läbi nutu.
Selline olekski üks pikem pilguheit mu mõtte-tundemaailma mitte-luulevormis. Kirjutamissoovi väljaelamine - ma tahan kangesti kirjutada, see on üks mu tugevamaid vajadusi, üks mu suurimaid naudinguid. Mitte peidus olla, vaid tulla Teie ette ja taibata, et mul pole vaja karta. Olen omade seas ja kõik on hea :)
*Foto on leitud Google´st sõnaotsinguga "peony". Tegu on metsiku pojengiga :D
No comments:
Post a Comment