Mul on paigalseisu tunne. Eile tuletati mulle valusalt meelde, et olen ikka veel seal, kus ma kus ma olin 4 aastat tagasi. Öösel pargis, ootamas.
Wait a little longer, let me get a little stronger - nüüd olen tugevam, ärkvel, kuid sa ei teadnud oodata. Minu viga.

Everybody hurts. Me too, but fortunatly I do not know when to give up nor how to let go. So with all ten claws and teeth I hold on and live, walk on, even if I am running to stand still.