Teatris käidud (http://www.draamateater.ee/index.php?lk=15&show=298) ehk teises maailmas käidud, tükk oli suurepärane ja Draamateater juba iseenesest imekaunis vaatepilt, meenutas kangesti Klimt´i maale mulle. Ema magab. Akna ees on jõulukaunistused, voodi kõrval ometi öökapp, isa poolt oma sünnipäeval toodud lauale lisandunud tool - päris kodu, minu armas pesake. Kõik olemas peale kellegi teise. Praegu aga saab õppimine mu tähelepanu ja hoole, pere ka. Mh, tulevikumuusikat - isa toob mulle kirstu, mis ei mahu uksest sisse, toob selle minu tallu. Tema sõnad. Veimevakaks - mo unistus. Siis kui me emaga teatrist naasime, ei sadanud lund. Talv on käes, kuid kevad... on kui kevadsibul. Uni on kui põhjus selleks korraks hääd ööd soovida. Päikest!