Tegin depressioonitresti, tulemuseks see, mida juba teadsin - olen juba pikka aega kuidagimoodi kuristiku serval tasakaalutult kõlkudes naeratanud.
Lihtsalt mingi hetk tahab nii palju välja pääseda, et seda ei saa enam teha. St välja lasta. Vähemalt tundub nii sellele, kes end vaos hoiab hirmust maailma purustada või siis lihtsalt koormaks olla sel ajal, kus kõigil nii kiire, nii palju teha ja endalgi muresi küllalt - mille jaoks siis psühholoogid on... pean ennast kokku võrma ja tõesti psühholoogi juurde minema. Mu jaks on lõppemas - õigmini, ma ei oska.. ma ei oska õnnelik olla. Mul pole eeskuju, nagu pole mul ka kogemust kasvada peres, kus on isa ja ema ehk mul pole aimu toimivast suhtest ega tunne ma ka kedagi, kes oleks oma eluga südamest rahul ja õnnelik(tegelikult isegi meenub... :D). Tahan saada just selliseks eeskujuks, seega... jõudu mulle ja rõõmu, siirast rõõmu!
Ja armastust, sest see on mu südamesoov.

Teiegi olge enda vastu ausad, ärge kartke otsida abi ja tuge, kui on seda vaja, ning armastage elu, kõike, mida see on!