Db 13

Ta istus, pea kätel, ümber raamatuvirnad, ees üürikud, üürikud ka maas, laua ees. Kohvitass, teekruus, taldrik pooliku võileivaga, määrdunud kauss - chili con carne´st jäljed, üsnagi puhtaks tõmmatud, saiaga.. saiapuru näha. Elujäljed. Kas ta magab... ei oska enam öelda, ta on mujal ka ärkvel olles. Ta sees on maailm, mis ta ümber ja ees. Sõna. Sõnades toodud sõnumid. Neid virnu enam pole, on tolmunud riiuliservad ja vaikivad seljad; üürikud seal, kust tema nad leiab. Ei ole tedagi. Ta tõstis ükspäev pea ja avas silmad, mis nüüd vanemad, kuid teravamad tunduvad. Need... mis lõikasid vereni seda noorte vihaste silmadega noormeest.. ei, kurbadega. Oli tema ju sama kurbust tundnud. Ta andis küsijale oma vastuse, tehku too selle teadmisega seda mida soovib. Kurbus ja hirm. Vanad silmad. Sõnades südamete sõnumid. Kõik, sõna. Ta lõi akna lahti. Karm, impulsiivne löök kui hoop, aga aken ei purunenud - tuppa tuli värske õhk, läppunud kõhklused hajusid avali ruumis. Liblikas lendas mööda. "Haruldane", mõtlesid vist nad mõlemad, kaks nii üks.