"Siin on sõnad! Sõnad! Sõnad! Jee!" ehk vaatasin seda: http://www.animecrazy.net/bleach-episode-291/192105

ehk täna on see õnnis päev, mil animel "Bleach" uus osa välja tuli. Minu püha päev. Eriline-jumalik on see, et lauludel on inglisekeelsed sõnad all olemas, tavaliselt pole. Paar kuud olen sattunud vaatama "Bleach"-i videote variante, mil pole sõnu toodud. Täna on nad tagasi. Asi on selles, et laulusõnades on olemas, minu jaoks, selle lauluga algavate-lõppevate episoodide rühma sisu. Kandev idee peegeldub-sisaldub ka neis. Ta häälestab vaatajat, st "vaata selles tundespektri osas".


Minu jaoks on "Bleach" midagi... äärmiselt olulist. Ma vaatan seda läbi oma "prillide", minu hingesilmadele räägib see seda, mida mu kõrvad-mõistus vajavad, just seda, mida vajan. Omamoodi harmoonia on saanud olema minu elu ja selle anime vahel, see on saanud mulle kalliks ja armsaks ja sõbraks.

Tõsi.. sellel on omad põhjused, nt toosama hirm. Ma kardan inimesi. Nad teevad haiget. Väga. Just need, keda usaldan. Kellelt ma midagi vajan, kes ei saa mulle seda anda. Elama õppida... õpin seda kogu elu. Kuidas mõista ja aru saada hirmust, hingest, armastusest ja kõigest muust, mis me teel. Ka kurbusest ja vihast, pisaratest. Üksindusest. Kuna ma inimesi pelgan, tuleb maailm minuni läbi teiste kanalite.

Ja ma loodan, soovin, et mul oleksid kunagi samasugused kaaslased nagu Kaname-sama´l.



Ma vaatan Sind oma hingega. Aitäh. Kummardan ja pobisen tänusõnu. Taas. Sest mu ees on mu Sensei. Arigato, "Bleach"