Öö. Õrnroosad preeriakellad aniiskollases vaasis valgete pitskardinatega nukukese toas. Muinasjutus. Muiasjutulises igapäevamaailmas. Pärnalehelaiguline asfalt, peegeldades tähetäppe sünkmustas sügistaevas. Tuul räägib akna taga, süsi laulab ahju all ja arooniapõõsal on viimased punakasoranzid lehed, rohi ja maapirn on veel rohelised, vahtralehed ookrikarva krõbisevad, vihm näitab ära kõik Vesivärava tänava lapiteki õmbluskohad. Söön ema toodud koduseid kaerahelbeküpsiseid ja apelsinimaitselisi trühvleid, vaatan, kuidas deemoni süda ärkab ja nädalavahetusel õpin kanji 2 esimest õppetükki neljapäevaseks (mokuyoobi, Puu päev) tööks ja oskan nüüd ligi pääseda süvaveebile... Tahan maalida. Vaatame.. ehk on ka endal aega värvidega olla - värviline maailm paneb sellest unistama, loob soovi luua.. sest ma olengi värviline maailm ja see, kellest see olema sai. Õrnroosa preeriakell aniiskollases vaasis...