Tere toreda päeva õhtust :)


Beating around the bush


Täna juhtus selline ootamatu asi, mis johtus minu ümberlükkamatust tobedusest ja nunnudusest. Igastahes säran ma juba paar tundi ja loodan, et kauemgi. Little Crazy Thing Called Love. Ajab jah pea sassi ja enamgi. Mo jaoks kõige hullem aspekt on janu, mida on keeruline kustutada, vähemalt mo olukorras. Ju saab selegagi hakkama, üht või teistmoodi. Üks viis on alkeemikute viis, vähemalt ma kutsun seda nii ( ülse ei propageeri siin üldtunnustatud tõdesi, vaid oma isiklike arvamusi ja propageerimine pole nende kohta õige sõna.. pigem olen ullike ja ütlen nad välja sellistena nagu nad antud ajahetkel on ) - no jah, olen nati mõjutatud Coelho raamatust "Alkeemik", mis mulle meeldis jne. Igastahes tähendab see ühest asjast hoopis millegi muu tegemist, kui tavakeele-tavamõtlemise raamidesse jääda ( tegelikult on üks ja kaks üks niikuinii :P ). Janu tähendab seda, et midagi on puudu ja see puudu olev on väljaspool... või tegelikult eneses :P Esimesena haaran ma väljapoole, alles hiljem meenub, et eneses on see vajaminev olemas ja seda mõistes toimub ... janust vabanemine. Vaat nii tark ma veel ei ole, nii osav jne et selle alkeemia-trikiga hakkama saaksin. Seega sirutun Tema poole. Praegu on Tema mu jaoks Vesi. Päike, Kuu, kõik. Sest minus on soov-unelm-teadmine, et ka kaks on üks. Seegi on meistritükk, kuid võimalik. Päris tore tee tundub mulle, kuigi Maailm teekaaslasena on ka vahva ja hooliv. Ja avatud, tal pole kolmanda, neljanda, viieümnenda, kolmekümnetuhandenda kaaslase vastu midagi. Mmm uni. Meenub, et peaks puhkama, et jaksaks ilusat sygist nautida. Ilusat elu, mille ilus osa on ka Tema. Kõike kaunist Teile!