Elu on jäädavalt roosamanna. Iga nukra asja kohta lajatab pähe trobikond positiivseid, suht nagu vihmapiisk : tonn pilvevatti. Isegi kui tahaks praegu nukker olla, ei saaks. Ja tehtud vigu ja tegematajätmisi üldse saab tasuda ka pisiõnnetustega võtmes kasutamata bussipilet prügikastis - korterivõtmed Kuressaares, mina Tallinnas - teevesi nii tassis kui ka tassi ümber - lillevaas otsustas käsitöövahendeid kasta.
Paha tuju läheb üle ja tuleb taas, kuid vahepeal paistab päike. Mh... sir Pratchett kirjutab oma raamatus "Kübaratäis taevast", et koguaeg ei jaksagi ärkvel olla, ma nüüd parafraseeriksin teda: kogu aeg ei jaksagi selge olla. Loogiliselt järeldades, on seega elu aluseks vahelduv pilvisus. Piisavalt pisaravihma ja paljupalju taevavatti, mis meieni vaid õige koguse päiksejõudu laseb.
Siin enam ei saja, pilvevesi on maa sisse saanud ja salajõed kohisevad valjult - lootus sirutab üha oma tiibu, ruumi on, soovi ka. Kogu see imeline avar täheruum on ju mu päralt.
Sinulegi on ruumi, tule külla, jää korraks või igaveseks. Süda ütleb, mida teha. Ainult kuula. Ütle mullegi, maapealsele lapsele, ta vajab veel su sõnu. Olgu su vastus üks või teine, mu taevapealne hing õnnistab sind. Ootan su häält. Ja käsivarsi, kes soojale rinnale suruks, et see kevadejahedus mu sees sulaks.
Verepiisk ilmub pragunenud huultele, kuid sellest pole midagi - vaata, ma naeratan!