A little bit more. Ootan.
See on üks viis kuidas seda kõike vaadata. Üks viis mõelda. Elu on mu jaoks nii keeruline, sest ma ei suuda vaadata maailma ühel kindlal moel.. olgu, ühel kindlal vaatan: nähes paralleelselt vähemalt kaht võimaliku versiooni toimuvast, nö musta ja valget ja sinna otsa veel tunne "something more", mis on suht sama, et mu majal pole katust ega lage, vaid ma vahin alati ainiti tähti. See on mu mõistus, mu armas arunatuke - laps, kes selg rohelises kõrges rohus vaatab tähti, tahab nendega rääkida ja sõber olla, kuid ei suuda, sest kardab. Taevas on ju NII suur. Hing ja mu mõistuski teab, et ta Hing ongi Tähed, ja seepärast vaatan ma edasi, mis sest, et kardan. Mis sellest, et ma nutan, et kurbus mind lämmatab. Ma vaatan edasi. Süda murdub, sureb, ärkab ellu. Rohi jääb alati alles, tähed ka ja moonid õõtsuvad tuules. Keegi laulab koguaeg, keegi hoiab koguaeg mu käest, aga ma ei kuule ega näe. Ma ei näe, aga olen tänulik. Naeratan, sest meloodia on niivõrd kaunis. Vaikus heliseb.