Ikkgi armunud. Fakt. Suht mõttetu. Vähemalt konteksti arvestades. Saan Ta jaoks olemas olla, nii nagu Tema vajab. Ja järjekordselt imestan, kuidas mu animevaatamine ja isiklikud suhted süngivad. Homme töö, püüan õppimist jätkata. Õppimisvajadus tuhmus tundepalavikus... "nägin oma südamesse" nagu nägi Kagome. Mu sõnad, mis Talle ütlesin, lõikasid mind ennast - klaasikillud, vahedad, palju. Olen kurb, et Ta mind enda lähedale ei lase. Tahan Temaga olla, Teda hoida, armastada.. aga ma ei saa ja see teeb kurvaks. Väga. Kuid saan hakkama, ja püüan endast anda kõik, et Teda aidata.
Ja ka mina ... ka mul pole seda, mida enim soovin. Armsamat. Teda saan ma ehitada armastusega elu vastu, juhtida ta naeruga oma teele. Pean uskuma, et väärin Teda. Õnne. See on raske, eriti kui... . Mõistad? Sina.
Süda on olemas. Tänase päeva kink on just see meenutus - mul on üks armastav süda. Valutav väike punane süda.