Tiivutu

See lühike kirjutis on omamoodi jätk mu eilsele* postitusele, kantud samast tundest, mis veel välja immitsemas.

kui veel pole aeg minna, siis ole. kas tõesti pole siin muud sind hoidmas? minu käed on nõrgad, sa murrad need tõkked ainuüksi pilguga. miski sind ei seo, ei, ei.... . siin pole enam midagi, siis. läksid vara, et järgi oodata ja minna. vaatasin. seisin, kuni kütked heitsin ja jooksin. sinna, kuhugi, kuhu kadusid sina. stripped my soul
võõras rada sai omaks ohvriga, hing kisti katki ja süda rinnust võeti tallele; vastu anti lubadus, et tee mind taasloob. see kajab nüüd kõiges, kõiksuse hääl, sõna, millest valgus, valgusest algus sai, et koos minuga lõppeda, kui täitund on soov sind leida, ja alata siis uuesti, sest enam meid pole üks, vaid lõpmatus. su käte vahel olen jooksmas läbi kõrbe uppumas maruses meres lendan linnuna su kohal pimeduses kobades otsides sind, kelle hääl, nägu, süda on põletatud mu hinge, tulipunane märk mu vereks ja sõnaks, silmadeks ja mereks säravaks mu ees.


* mu päevade arvestus käib mitte kellaaja, vaid une järgi