Dattebayo

Kõrvaklapid peas, sall ja juuksed kergelt tuuleõhus liikumas justkui suikund, rahulik - nii ta seal oli kesk sügavat sinist kui laps ema süles, kuni: "Kohal." Klapid peast ja alla Maa poole, tuhisedes nagu komeet läbi ilmaruumi, mis oli olnud tema ja maapinna - lõputu liiva ja vaevu äratuntavate, maastikku sulanduvate algeliste elamute ning kahe silmapaari vahel. Vaatepildiga harjunult jälgisid nad tema teed