Db 6

"Ema!" hüüatas Sode ja langes Datebayole kaela. Tema vaoshoitus murdus tunnete tulvas, pisarad aina voolasid mööda ta palgeid. Ema paitas vaikselt nutva lapse pead, lasi tal vajuda ta sülle ja nutta, nuuksuda - kui kaua pidi ta seda sees hoidma, kui kaua... . Teised ruumis vaatajad tegutsesid vaikselt, et mitte rikkuda harrast hetke. Teati nende lugu, teati Db´d nagu olid teda teadnud läbi pärimuste nende emad ja isad. Kõrbenaine, kes toob vee saades veeks; kes valvab nende üle ja on alati seal, kus on nemad, sest nende sekka on jäänud tema veri, üheks nende seast, alati abivalmis kätepaari ja hea nõuandjana. Lapsed vaatasid emade seelikute tagant piiludes üksisilmi, vaatasid seda rahulikku kurbust ja soojust kiirgavat nägu ja käsi silitamas pruune lokke, vaikselt, õrnalt, kaua.