Db 2

... niivõrd harjunult, et neile ei jäänud märkamatuks ei kraater, paar uppilöödud hoonet ja oo jah, plekktünni taga saapapaar mitte kõige õnnelikuma omanikuga - seda olenemata sellest, et vaatepilt püsis ei rohkem ega vähem kui olematu hetke. Lööklaine, mis oli kraatri loonud, rullus tagasi, kust ta oli alguse saanud, kadudes olematusse koos kraatri ja purustustega ning taas oli päikese all kõik endine - nojah, pruunides nahksaabastes armeenlane ajas end roostes tünni toel püsti ja tundis end natuke uimasena. Tolmupilve hajudes sai selle varjust järkjärgult nähtavaks naisekuju - kesk hägu tõstis ta käe, et võtta näo eest seda kaitsev sall ning raputas oma pikad pulstunud rastapatsid kammitsaist vabaks. Meduusaga sarnanev boheemlaslikes riietes sihvakas noor naine lükkas üles pealaele päikseprillid, mis liikudes öösiniselt välgatasid, ja helk ta silmades lausus: "Tervist"