Db 7

http://www.youtube.com/watch?v=USFr5VeLQ2o

... ja läheb lahti. Öö unetutel tundidel kirja pandu koos kirjutamishetke emotsioonidega:


Ta lasi silmadel ringi käia. Kõik oli nii nagu kirjas. Muutusteta. Kraadi pealt sama. Veendunud olude sobivuses, ta alustas. Sulas ühte tuulemassiivi, võttes üle kontrolli selle üle ja isoleeris selle ümbritsevast õhust. Sihtpunkt oli vaikne, väljaarvatud katseasutus - viissada pea nõrkenud südant kaikusid ta verele vastu. Rinnus pistis teravalt, see ei üllatanud enam, kuid... lootus oli ju jäänud, olenemata olnust. Olgu. Vaikus, nüüd on vaikus. Ta liikus kokkupõrkekohta, võttis endasse sealt paiskunud mürgi ja kandis selle Sarayele, mille ta samaaaegselt samuti ümbritsevast isoleeris, seda vastandlike tuuleliikumistega. Piiritletul alal oli mürgil tugevam mõju. Keskkonnasõbralik, seegi - paari tunniga lagunesid komponendid ohututeks aineteks ning "roheliste" teadlaste taotluse järgi ei mõjutanud pinnast ega põhjavett. Dattebayo pilk oli peatunud ühel puuoksal, millel olevad lehed söövitas ära tugev toksiin nagu oleksid tuhanded näljased nähtamatud röövikud seda söönud, kui õhus kaikusid sõnad: "Erganon oleks rahul", lausuja sammud kajasid hetke ja kadusid kaugustesse. Db ei reageerinud, ei liigutanud kuni mürk oli oma ohtlikud omadused minetanud.
Kõrbelaagri baashoone eest kostis mürtsatus, relvadega välja jooksnud valvurid nägid, kuis kukkumisel purunenud puidust kastist voolas välja ...raamatuid. Sündmuskohta kohale jõudnud Sakura võttis maast ühe, lehitses seda ja leidis tuttava märke, ning hõikas sündmuspaika kogunenutele: "Tulge, meil on tööd!" Mõnikümmend kilomeetrit eemal prantsatas maha ja mattus liiva Dattebayo. Kuue päeva pärast ajas ta end üles, käpukil ahmis ta õhku. Kehatalitused normliseerumas... koed on taastunud. Hingata on valus, veel oma paar tundi on parem liikumatuna olla. Hämaruses püüdis ta istuda, selg andis end tunda, aga juba sai. Käed ümber põlvede vaatas ta, kuidas üksteise järel süttisid tähed indigosinises taevas, kuidas laotus tumenes peaaegu mustaks. Ta ei teinud märkama, kui väike fennek sooja otsides ta pusa alla puges. Taeva kahvatades asus ta teele, enne mässinud fenneki salli sisse. Tundes end valmis olevat, andis ta endale käskluse, mis teda enim rõõmustas: "Koju", ja kõrb jäi tühjaks.

Liaanidega köidetud luuk kägises avamisel, redelit mööda laskudes sai ta pinnu sõrme, "Aih". Jõudnud alla, läks ta pesunurga juurde ja pesi haava lahtise vee all. Liiga sügaval, las tuleb ise välja. Keha saab hakkama. Ta tundis endasse voolavat kodu õdusust ja pisihäältest tulvil sõbralikku vaikust, järkjärgult saabuvat rahu. Kuidas siin ka asjad on... oh, vihm on tubli olnud - tõusva päikese kiirtes helkis õhus kerge udu. Nüüd võtan asjad enda kätte, võid puhata. Dattebayo läks vanaaegse robustse, mõne veidike kohatuna tunduva ülipeene nikerdusega kirjutuslaua juurde, vajus selle taga olevasse pehmesse tugitooli ja lõi lahti enda ees oleva logiraamatu, et lühidalt üles märkida viimastel päevadel toimunu. Peale poole lehekülje kirjutamist ta uinus, vihm aga jätkas oma tööd, lastes tal rahulikult magada.