Apelsinipuu ootab kohvile

Eile avas taas uksed kohvik-restoran Apelsinipuu. Kunagine kultuurielu keskus on nüüdseks läbinud põhjaliku renoveerimise ja ootab, peale neljakümmet aastat vaikelu, pärastlõunaseid kohvitajaid.

1888.aastal avas eruseersant Joonas Must samanimelise restorani, millest järgneva 60 aasta jooksul kujunes üks Kuressaare linna haritlaskonna armastatumaid kogunemispaiku. Tegevusaastatega kogunenud kogemused ja avatus kõigele uuele lõi õhkkonna, mis tagas asutuse tegevuse jätkumise ka pärast austatud Joonas Musta surma 1922.aastal.

Apelsinipuu tegevus katkes aga 1948.ndal aastal. Tänapäevani ei ole teada kindlat põhjust. Mõned toonased kliendid on vihjanud juhtkonna rahalistele raskustele. Apelsinipuu asukohaks oli kunagine rahvaseltsi maja Vilja tänaval. Tänu oma unikaalsele arhitektuurile läks hoone muinsuskaitse alla. “See vanataat on hästi säilinud,” kommenteerib Rein Lepp.

Kella seitsmest eile õhtul aga kostis oranzi fassaadiga majast Vilja tänavale muusikat. Tumedast tammepuust uksed olid valla ja kohvisaalis mängisid nii tänavalt sisseastunuile kui ka kutsetega külalistele Tiit Paulus ja Andre Maaker. Restoranist võisid näljased tellida ka õhtusööki – kõike, mida sooviti.Vaid küsige!

Apelsinipuu kohviku ja restorani nn uinakust üles äratajateks on kunstnik Agnes Lepp ja masterchef Rein Lepp. Ennekõike küsisin Agneselt, miks ta kord võttis enesele sellise ülesande. Ning sain vastuse: “Mu vanaisa, loodusfotograaf ja kirjanik Alan Angver, oli üks Apelsinipuu tihedamatest külastajatest. Ta on kirjutanud nii novelle kui ka romaani kunagisest kuulsast ooperiprimadonnast Celica Mustast – Apelsinipuu perenaisest ja tema majapidamisest, s.t Kuressaarest. Tema nimetab neid teoseid “Päikesevilja kroonikateks”. Algselt olid need unejutud, mida isa vestis oma pojale. Poeg aga vanemaks saades julgustas oma isa neid mälestusi jagama. “Päikesevilja kroonikad” ilmusid 1954.aastal, kaasautoriks minu isa, tollal 16-aastane Inno Angver. Ja ka mind kasvatati üles nende samade lugudega ja Apelsinipuu oli mu esimene armastus.”

Agnes Hetkel Must-Lepp kasvas üles Tartus, oma sünnilinnas. 1997.ndal aastal lõpetas ta 23-aastasena Eesti Kunstiakadeemia ja juba noorelt tunnustatud maalikunstnikuna siirdus Agnes Portugali. Seal olles tutvus ta Vahemere köögiga, oma kolmanda armastusega. “Teiseks on mu abikaasa Rein,” täpsustab Agnes naeratades. Rein Lepp, Hispaania kodanikust välis-eestlane kohtus oma tulevase abikaasaga Marseille´i tänaval. “Pagaripoe vaateakna ees. Jumal tänatud soojade saiakeste eest,” lisab Rein.

Rein Lepp nimetab end isehakanud kokaks. Erialase kõrghariduse puudumine aga ei tähenda ande puudumist, “Mul oli õnne – meie naaber Lissabonis oli Charles de Rouge, kes osutus pealinna mainekama gourmet-restorani GiZa omanikuks ja peakokaks. Ta võttis mind, tänaval jõlkuva poisikese oma õpilaseks. Alates 15ndast eluaastast, see oli vist 1977, olin tema paremaks käeks ka GiZas. Oma 22. sünnipäeval sain kingituseks lennupiletid Mumbaisse. Edaspidi olen õppinud-töötanud nii Nepaalis, Tokyos kui ka Argentiinas,” võtab masterchef kokku oma eluloo.

Nii on Agnes ja Rein elanud Jaapanis ja Ladina- Ameerikas. Kuue aasta eest kolisid nad oma kahe teismelisest lapsega, kaksikute tütre Liani ja poja Aleksiga, lumisesse Kuressaarde. Agnes hakkas korraldama loenguid teemal “Maailmakunst”, Rein aga hakkas peakokaks Kuressaare 2. Gümnaasiumis, sealsamas lõpetasid nende lapsed keskkooli.

“Ega ema Apelsinipuud unustanud. Näete, selle maali tagaseinal, mis on sisuliselt restorankohviku visioon, pühendas ta vanavanaisa 100ndale sünnipäevale, pildi enda kallal oli ta töötanud vähemalt viis aastat. Teadsin, et ta tuleb siia tagasi. Me kõk tulime,” ütles floristikas tegev Lian, kes oli seadnud ka apelsini- ja sidrunipuudega potikesed restorani marmorplaatidega aknalaudadele. “Soojust on siin küllaga. Hingest,” vastab botaaniku haridust omandav Lian mu küsimusele, kuidas lõunamaised taimed talvises külmas vastu peavad, ”sügisel saime oma 20 sidrunit, apelsine oli rohkemgi. See seal baariletil on aga laim. Noor alles,” tutvustas ta mulle maja elanikke.

Mul õnnestus ka vestelda Aleks Lepaga, kes kitarriste klaveril saatis. “Kolmandat polnud vaja,” ütles Aleks. “Bändi on varem tehtud. Dzässi ikka ka, aga rock on lähedasem. Siin on meil juba punt välja kujunenud. Ma mängin Nextlive´s bassi,” tutvustas ta end. Pärast selgus, et Aleks on varemalt tegelenud jaapani traditsioonilise muusikaga. Eestis veedetud ajal on maailmakodanik õppima hakanud ka eesti rahvamuusikat. “Mind huvitavad eriti regilaulud, mis on seotud maailma loomisega,” lisab Aleks Lepp. Selle kõigega tegeleb Aleks aga lisana semiootika ja kulturoloogia bakalauruseõppele Tartu Ülikoolis.

Küsisin Agnselt tuleviku kohta: “Apelsinipuu oli mu suurim unistus. Mu lapsed on täiskasvanud ja mul on Reini toetus. Ja siin on see imeilus linn ning imelised inimesed – me saame neile midagi tagasi anda ja lisaks olla õnnelikud. Ju Apelsinipuu hakkab jälle õitsema.”

Järgmisel reedel on oranzi majja oodatud ka kõik kunstihuvilised – oma graafika ja maalide näituse avab Navitroll´a, kes koos teiste kunstnikega Eestist ja välismaalt, viib läbi eri kunstistiilide workshope jõuluvaheaja vältel. Koos Kuressaare Muusikakooliga saavad toimuma ka muusikaõhtud, kus saavad noored muusikud ette kanda oma loomingut nii kolleegidele kui ka kohvik-restorani Apelsinipuu pärastlõunastele kohvitajatele. “Kööki võite ka piiluda. Vaid astuge sisse,” lisab Rein.

“Olete alati oodatud,” lausub perenaine ja teeb zesti ukse poole. Ja see avanebki...