Raske on. Raske on olla meeleheitel, raevunud, hullumise piiril ja kainelt seda kõrvalt vaadata. Suutmata seda allakäiku takistada ja suutmata sellega kaasa minna, täielikult. Seda nähes, tunnistades, appi karjudes vaikida ja elada normaalset elu. Tahtes üle kõige olla 100 % millegis, plasma ja kõigega. Kõik kõige eest. Kõik - nii ilus sõna. Ilusaim. Valusaim. Parim, sest see kasvatab mind. Usaldan, kuid kirun ja nean ja karjun, kuni hääl on kähe, kuid ikkagi uinun ta käte vahel kui kõige turvalisemas paigas kogu maailmas - et ärgata ja karjuda. Mina - laps. Lootusetu.