Hõbedane

... kas oled tundnud, kuidas kõik muutub külmaks? Kargeks, selgeks - kõik, mis enne olnud kuum, lõõmav, kõrvetav... on jahe, vaikne. Valge, kus enne olnud must. Kuu teine pool. Jääb vaikus, sõnad kuhugi sinna, eemale, teise kohta. Teise ellu?

See pole tavaliselt tahtlik. Tihti võime soovida just ristivastupidist. Kõike peale selle. Kuld polegi kuld. See ei hiilga enam nii küütlevalt, pimestavalt. Noh, hiilgab, aga mis sellest. See pole see. See... üldse mitte.

All I wanted given a laugh

Üks äärmiselt halb nali. Tapvalt halb. Surengi. Muud moodi ma ei oska. Ei saa ka, st suure tõenäosusega on piisavalt palju rahutuid hingi siia poole jäänud ja ei taha lisatülinat tekitada. Seega lihtsalt naeratan ja üritan sirgelt käia, mõttes vaid see, et seal on see aken. Kuna sirgelt käimine sellises emotsionaalse seisundis on mulle tolles kohas üle võimete käiv, ei käi ma seal. Kusagil. Mul on mu territoorium. Minu. Siin ma olen, naeratan ja tärkan taas pimedusest, vaikselt ja visalt - üks karjuvpunane õis. Hõbedaste tähtedega öös, sest päikest ma lihtsalt ei tea.