Kuldne

See on alati tahtlik. Mingisugusest äärmiselt närivast igikestvast tundest ajendatud. Miski jäi puudu ja see näribki. See on sealsamas, nii lähedal, nii olemas - ma ei oska sellest kinni haarata. Ma ei tea, mida selleks tegema peab, aga ma näen seda - see on siin. See pole kadunud. Kuldne, kumav, soe ja pehme, nii hea. Seal. Olemas. Uskumatu, aga olemas. Kunagi saan ma sellega hakkama, toon ta sealt siia ja kõik saab kuldseks.

Meekollaseks, aga mitte liiga magusaks - selleks on minus piisavalt palju tšillipipart. Usu.

Ma ei ütle, et keegi teine peab seda minu eest tegema, kuid ei keela ka. Üritan, üritan ja kunagi teen ka *avan oma tiivad* ära ma aga ei lenda